1/2010 Mehis Metsala, Soome Rauma Vabakoguduse pastor
Kristlase elu on protsess, milles on erinevaid etappe, käänakuid, äratundmisi ja väljakutseid. Meie sihiks on, et Kristus meis järjest rohkem kuju võtaks (Gl 4:19). Positiivses suunas on mind kõige enam kujundanud Jumala poolt antud valikuhetked. Seal olen kogenud, et Looja ise on mind kõnetanud ja kutsunud elama ja toimima teatud viisil. Nendel puhkudel olen leidnud, et kõige suuremad ja tähtsamad otsused minu elus seonduvad Jumala kutsega ja sellest tuleneva arenguga. Miski muu ei puuduta mind nii sügavalt ja ega tooda nii palju rahuldust, rõõmu ja energiat kui teadmine, et võin teostada midagi sellist, milleks Jumal just mind kõigi minu omaduste ja puudustega on valinud.
Olen pannud tähele, et Jumala kutse järgimine läheb meile midagi maksma. Erinevate väljakutsetega silmitsi olles peame me jälle uuesti otsustama, kas me tahame jätkata või mitte. Meid ei mõjuta mitte ainult raskused ja probleemid, vaid ka kogu ümbritsev kultuur, mis on meie praeguses ajas nii tugevalt keskendunud materiaalsele edukusele ja naudingutele. Osaliselt just selle tõttu on meie ajas väga palju pinnalist kristlust, mis keskendub teisejärgulistele asjadele ja väldib suuri ning tähtsaid, elu tegelikult muutvaid valikuid. Tundub, et Jeesuse kutse, võtta oma rist ja järgida teda kõiges, kohtab sageli häid põhjendusi ja ettekäändeid, miks me seda teha ei saa ning nii me kaupleme sageli Jumalaga kergemat teed otsides.
Mis on see, mis takistab meid andmast end Jumalale ja järgimast tema kutset?
„Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: "Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid." Ja Jeesus ütles talle: "Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna." Teisele ütles ta: "Järgne mulle!" Aga see ütles: "Luba mul enne minna matma oma isa!" Ent tema ütles talle: "Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!" Aga ka üks teine ütles: "Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!" Aga Jeesus ütles: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!"" (Lk 9:57-62)
Küsimus hinnast
Esimese mehe puhul me näeme tema innukust ja seda, kuidas Jeesus seda jahutab. See oli selle aja rabide ja õpetlaste komme, asetada potentsiaalsed õpilased silmitsi väga suurte nõudmistega, et näha, mis oli nendele tegelikult tähtis. Väga võimalik, et Jeesus nägi selle mehe innukuse pinnapealsust või lihtsalt tema vähest informeeritust ja andis talle mõista, et tegemist on palju suurema valikuga kui see, mida mees ise silmas pidas. See mees tõenäoliselt ei kujutanud lihtsalt ette, millega ta end seob, kui ta hakkab järgima Jeesust.
Jeesuse sõnu on raske mõista teisiti, kui viidet hinna maksmisele teda järgides. Ta viitab oma olukorra ebakindlusele ja annab mõista, et tema järel käies tuleb leppida ka tagasihoidlike tingimustega. Kindla elukoha ja öömaja puudumine on läbi aegade olnud üks selgemaid näiteid materiaalsest kindlustamatusest. See nõudmine on midagi sellist, mis sunnib igat potentsiaalset jüngrit oma motiivid läbi katsuma.
Keskkonnas, kus raha tundub olevat kõige suuremaks väärtuseks, ei ole lihtne pidada Jumala kutset kõige hinnalisemaks.
Kui ma vaatan oma elu ja neid valikuid, mille ette Jumal mind on ikka ja jälle seadnud, pean tõdema, et mitmed neist on seotud hinna maksmisega olukordades, kus Jumala tahte järgmimine on tähendanud selle maailma väärtuste skaalas ebaratsionaalsete otsuste langetamist. Olen kogenud, et Kristuse järgmine tähendab sageli näilist materiaalset ebakindlust ja samas täielikku sõltuvust Jumalast. Räägin näilisest materiaalsest ebakindlusest sellepärast, et ma usun, et Jumal ei jäta meid hätta ja tema perspektiivist vaadatuna ei olegi ebakindlaid olukordi. Ometi on aegu, mil pean leppima kitsamate oludega ja väheste vahenditega. See tähendab sageli sellist eluviisi, mis ei ole selle maailma silmis kuigi populaarne. Näen, et Jumala poolt kutsutuna ma lihtsalt ei saa enam elada ja planeerida oma tulevikku nii nagu tavalised inimesed. Jumala kutset järgides on kogu minu elu muutunud teistsuguseks ja enam ei ole võimalik mõelda ja edasi liikuda nii nagu kõik teised minu ümber. Elades keskkonnas, kus raha tundub olevat kõikidele kõige suuremaks väärtuseks, ei ole lihtne pidada Jumala kutset kõige hinnalisemaks ja leppida selle vähesega, mis meil parasjagu on. Praktiliselt nõuab see igapäevast otsust vaadata Kristusele, et see, milleks tema meid on kutsunud, ei kaotaks oma sära.
Küsimus ajastusest
Nüüd kutsus Jeesus üht teist meest end järgima, aga sellel mehel oli omad põhjused, miks ta ei saanud Jeesuse kutsele koheselt vastata. Pealiskaudselt vaadatuna oli Jeesuse vastus selle mehe vastuväidetele üsna tõre ja karm; ometi ei ole kõik nii, nagu see esmapilgul paistab. Tuleb meeles pidada, millises ühiskonnas see vestlus toimus. Kuigi mees ütles, et ta peab enne oma isa matma, kui ta saab Jeesust järgima hakata, oli ta isa tõenäoliselt elus. Vastasel juhul ta ei oleks olnud Jeesuse juures neist asjadest vestlemas – surnud maeti selles kliimas üsna kiiresti. See poeg tahtis tõenäoliselt öelda, et ta ei saa Jeesust järgida nii kaua, kuni isa elab. Teisisõnu andis ta mõista, et ta tuleb ja järgib Jeesust siis, kui olukorrad on selleks sobivamad, siis kui tal on võimalik seda teha. Ta tuleb kunagi hiljem, siis kui isa on surnud ja ta on täielikult oma elu peremees, siis saab ta ennast Jeesusele pühendada.
Me näeme selles olukorras lojaalsuskonflikti, kus vastakuti on ühelt poolt Jumala kutse ja teisalt perekondlik traditsioon ja suguvõsasisesed alluvussuhted. Selle mehe lahkumine isakodust ja Jeesuse jüngriks hakkamine oleks tõenäoliselt tähendanud teatud sotsiaalsete tavade ja kommete rikkumist. Ta oleks pidanud jätma oma perekonna ja suguvõsa, isa poolt saadud ameti, selle juurde kuuluvad kohustused ja positsiooni ning lihtsalt kuuletuma Jeesusele. See oleks tähendanud väga valusat lahtirebimist kõigest sellest, millega ta oli lapsest saadik kokku kasvanud ja näib, et selle mehe jaoks oli see liiga suur otsus. Ta ei olnud selleks veel valmis. Jeesuse vastus talle on väga selge: jäta need küsimused ja mine ning kuuluta Jumala riiki!
Teisalt võime näha siin küsimust ajastusest. Jeesus pani selle mehe valiku ette just sel konkreetsel hetkel ja ta ei vaadanud hästi sellele, kui otsuse langetamist üritati ebamäärasesse tulevikku edasi lükata. Miks nõudis Jeesus oma kutsele kohest reageeringut ja ei andnud mingit oote- ega läbikatsumisaega? Tõenäoliselt sellepärast, et hiljem ei pruugi inimene olla enam sellises vaimses selguses, et ta suudaks Jumalale meelepärasel viisil otsustada. Kui me oleme olukorras, kus me näeme midagi Jumala suurusest ja kogeme tema kutset, siis seda hetke ja sellesse kuuluvat selgust tuleb pidada kalliks. Selline valikuvõimalus ei pruugi samal viisil enam korduda. Kui Jumal meid kõnetab, siis peab toimima selle kohaselt, ilma aega viitmata. Alati, kui me toome ettekäändeid ja üritame otsust edasi lükata, vastame me tegelikult Jumalale äraütlevalt. Enamasti on nii, et lubadused, teha Jumala heaks midagi hiljem, siis kui meile sobib, ei teostu.
Küsimus minevikust ja tagasi vaatamisest
Nüüd on Jeesuse ees kolmas mees, kes ka soovib teda järgida, aga samuti natukene hiljem. Tema põhjendus viivituseks on sarnane teise mehe omaga ja Jeesus vastab talle sama järsult, ainult natukene üldisemal tasemel: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!" Miks igasugune tagasivaatamine on Jeesuse meelest nii väär? Mida Jeesus silmas peab?
Jeesuse sõnad avanevad hästi, kui mõtleme selle peale, kui palju määratleb ja suunab meid minevik. Meie minevik määratleb ehk defineerib seda, kes me täna oleme ja me oleme mitmes mõttes oma senise elu valikute ning kogemuste summa. Mineviku valikud ja sündmused on vorminud meie tänase olemise viisi ja kuju. See toimib nii negatiivsel kui ka positiivsel viisil. Meie saavutused ja võidud on andnud meile häid kogemusi, julgust ja otsusekindlust tuleviku jaoks; meie läbikukkumised ja vead on põhjustanud süütunnet, südametunnistusepiinu ja mõjunud negatiivselt meie enesehinnangule. Meie minevik on nii negatiivsel kui ka positiivsel viisil mõjutamas meid ka praegu. Me oleme just sellised, nagu me täna oleme, suuresti oma mineviku tõttu.
Ka n-ö hea minevik võib meid negatiivsel viisil siduda ja takistada Jumala kutse järgimist.
Jumala töö inimeses on aga suunatud alati uue loomisele; uue identiteedi ja uute väärtushinnangute ja pürgimuste loomisele. Jumala eesmärgiks on katki lõigata minevikust tulenev määratlev mõju, et me oleksime vabad teostama seda, milleks tema meid on kutsunud. „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu." (2Kr 5:17) See uus loodu ei vaatle ega hinda midagi enam vanal viisil. Jumal tahab igas elu faasis ise olla meie jaoks see, kes defineerib meid ja annab meie identiteedile aluse.
Minu jaoks on olnud väga muljetavaldav näha, kuidas sügavalt, n-ö „põhjast" päästetud inimesed tajuvad seda uue identiteedi küsimust nii selgelt. Umbes üheksa aastat tagasi tuli meie kogudusse Raumal mees, kes oli üle kahekümne aasta olnud narkosõltuvuses. Kui Jumal tema kätte sai, oli tema jaoks väga selge, mis on ta uue elu aluseks – ta on uus loodu Kristuses ja tal ei ole enam mingit põhjust tagasi vaadata. Minevik ei määratle teda, ta on vaba, sest Kristus on teda vabastanud. Olen näinud, et ka inimesed, kelledel on sügavad hingehaavad, kes võitlevad kibeduse ja andeksandmatusega, leiavad samuti vabanemise just tänu sellele uuele, mille Jumal nende sisse on loonud. Kui inimene kohtub Jumalaga, siis miski ei jää enam samaks ja eelkõige muutub see viis, kuidas inimene näeb iseennast.
Meie jaoks ei pruugi tagasivaatamine seostuda patuelu või suurte läbikukkumistega, ometi võib ka n-ö hea minevik meid negatiivsel viisil siduda ja takistada Jumala kutse järgimist. Hea mineviku tõttu me võime olla pimedad oma tegeliku sisemise vaesuse suhtes ja meil võib olla liiga roosiline arusaam oma suutlikusest Jumala riigis. Me ei pruugi tajuda, kui palju Jumal tahab meid muuta ega mõista, kui palju me Jumalariigi töös tegelikult sõltume tema jõust ja ressurssidest.
Kui me kogeme Jumala kutset, siis seda hetke ja sellesse kuuluvat selgust tuleb pidada kalliks.
Kokkuvõtvalt võime tõdeda, et Jumala kutse järgi elades oleme me ikka ja uuesti sunnitud otsustama, millistel tingimustel me teda järgime ja mis on meie tegelikud eesmärgid. Vaimulikes kõrghetkedes me näeme selgelt, et Jumal ise on see, kes määrab ära meie arengu suuna ja tingimused ning me mõistame, et meie osaks on alanduda ja toimida tema tahte kohaselt takistustele ja riskidele vaatamata. Ometi tuleb sageli ette ka olukordi, kus meie inimlik loomus kaldub otsima kergemat teed, tahab muganduda rohkem ümbritsevate tavade ja käitumismudelite kohaselt ja tõrgub maksmast seda hinda, mis on vajalik tegelike muutuste saavutamiseks. Usun, et meie valikud nendes olulistes hetkedes määratlevad meie usuelu taseme. Nendes hetkedes me valime sageli hea ja parima vahel, Kristuse kompromissitu järgimise ja meie enda tarkuse poolt defineeritud heade eesmärkide vahel. Mida rohkem me laseme Jumalal end tegelikult juhtida, seda rohkem kiirgab meist temalt saadud võidmine ja ligiolu. Mida rohkem me esitame Jumalale tingimusi, seda enam taandub ta meie jaoks vahendi rolli ja meie teenimises kajastub järjest rohkem meie enda inimlik piiratus. Aidaku Issand ise meid teda kogu südamest kompromissitult järgida!
9_Metsala pere: Eesti mees Mehis Metsala on koos abikaasa Mirja ja poegade Markuse ning Miikaga teeninud Soomes 14 aastat.
10_MehisM: Pastor Metsala on oodatud külaline nii sõnas ja muusikas.
11_Mehis 1: Soome vanuselt kolmanda linna Rauma Vabakoguduse kantsel on Mehisele hästi tuntud.
