Mida me pühaõhtusöömaajal sööme ja joome? 2/2

6/2010 Margus Kask, KUS rektor

Algus Teekäijas 5/2010

Mõned järeldused; pühaõhtusöömaaja uustestamentlik tähendus

Esmalt, pühaõhtusöömaaja tähenduse esitas Jeesus Vana Testamendi taustast lähtuvalt – 2Ms 24; Js 53; Jr 31. Algkogudus mõistis, et Vana Testamendi prohveteeringud täitusid Jeesuses Kristuses. Pühaõhtusöömaaega nähti samuti Jumala päästvate tegude kontekstis ning selle pühitsemisel kogeti Jumala armu jätkuvust.

.

Teiseks, pühaõhtusöömaaeg vaatab tagasi Jeesuse surmale ning tuletab seda meelde. Aga pühaõhtusöömaaeg ei sisalda mitte üksnes Jeesuse surma kuulutamist, vaid selles on koht tõelisel rõõmusõnumil (evangeeliumil) – Jeesuse päästetegu on universaalne ja "paljude eest". Praktikas esineb sageli tendents asendada fraas "paljude eest" mõttega "minu eest" (vrd Vaimulikud laulud nr 235 „Minu eest Issand kannatas"). Olulised on tegelikult mõlemad aspektid, peab vaid meeles pidama, et pühaõhtusöömaaeg kuulutab sõnumit, mis on avatud kõigile.

Kolmandaks. Pühaõhtusöömaajast osavõtmine on nähtavaks kinnituseks selle kohta, et meid on vastu võetud Jumala rahva hulka. Vastuvõtja pole mitte inimene, vaid Jumal, Kristuse päästeteo alusel (tasub mõelda ka, millise õiguse alusel ma keelan endal või kellelgi teisel pühaõhtusöömaajast osa võtmise?). Nii on leiva ja karika vastuvõtmine väliseks märgiks kõige selle aktsepteerimisest, mida need tähendavad.

Neljandaks, hoolimata sellest, et 1Kr 11:26 esitab pühaõhtusöömaaja ühe eesmärgina "kuulutada Issanda surma", on siiski sellesse haaratud ka mõte osadusest Ülestõusnuga. Uue Testamendi tunnistused näitavad, kuidas ülestõusnud Jeesus tunti ära "leivamurdmisest" (Lk 24:30, Jh 21:13). Apostlite tegude raamatu järgi tähendas söömaaeg lauaosaduse jätkumist Ülestõusnuga. Paulus kõneleb Issanda lauast (kyriakon deipnon, 1Kr 11:20). Issand on võõrustaja ning söömaajal osalemine tähendab olla osaduses võõrustajaga. Sellest lähtuvalt oli algkristlik pühaõhtusöömaaeg kantud rõõmust. Tõsi, siin tuleb selget vahet teha osa saamisest Issanda ihust ja verest ning osaduse jagamisest temaga.

Milline on siis Kristuse kohalolu pühaõhtusöömaajal? Jh 6:56 viitab, et süües Jeesuse ihu ja juues ta verd, seda küll vaid piltlikus mõttes, on meil osadus temaga. Pühaõhtusöömaajal on tegemist pidevalt toimiva osaduse väljendamisega, Issand pole seotud leiva ja karikaga, vaid ta on kui võõrustaja. Mt 18:20 on öeldud, et Issand on alati seal, kus "kaks või kolm on minu nimel koos". Pühaõhtusöömaaeg kujutab taaskorduvat sündmust, mis on märgiks Issanda ja kogukonna vahelisest osadusest. Tegelikult kestab see osadus igal hetkel, kuid aegajalt tuleb seda eriliselt väljendada. Selliselt on Kristuse reaalne kohalolu pühaõhtusöömaajal samasugune kui jutluses kuulutatud Sõnas.

Viiendaks. Pühaõhtusöömaaeg ei tegele üksnes minevikuga (Jeesuse surm) ega olevikuga (osadus). Sellesse on kaasatud ka tulevik. Oma ütles viimsel söömaajal Jeesus, et ta ei söö ega joo enne kui Jumala riigis (Lk 22:16,18). Viimane söömaaeg oli seega taevase söömaaja eelootus.

1Kr 11:26 lisab samuti tulevikuootuse idee. Pühaõhtusöömaajast osavõtjad moodustavad päästetute kogukonna, kes juba praegu usus pühitsevad lõplikku võitu ja päästet. Usu kaudu võime saada osa tulevase ajastu õnnistuste eelmaitsest, kuid meid endid pole veel vabastatud kiusatustest ja kannatustest. Seoses tulevikulise mõõtmega pühaõhtusöömaajal esituvad ka tänu ja rõõm. Taevase söömaaja pilt annab edasi päästerõõmu. Uus Testament ei seosta pühaõhtusöömaajaga kusagil kurvameelsust ja leina. Pigem on esile toodud rõõmustamist tema ligiolust ja tänamist tema surma tõttu saabunud päästest. Nii olid algkoguduse pühaõhtusöömaajad kantud rõõmsast kiitusest ja tänust.

Kuuendaks. Pühaõhtusöömaaega võib nimetada kogudusliku söömaaja üheks erivormiks. Söömaaeg tähendas osadust Issandaga ja tema rahvaga. Nii sümboliseerib leiva jagamine ka kogukonna ühtsust Kristuses. Algkoguduses väljendas omavahelist armastust ka "püha suudlus" (Rm 16:16; 1Kr 16:20; 1Ts 5:26). Lisaks toimus algkoguduse õhtusöömaaegadel üksteise majanduslik abistamine; eelkõige jagati toiduabi. Viiteid sellele on leida Ap 2:42-47; 6:1jj. Paulus, kelle üheks põhiteemaks esimeses kirjas korintlastele on koguduse ühtsus, hoiatab neid, kes ei hooli Kristuse ihust ehk kogudusest. Hoolimatus väljendub armastuse puudumises kaasinimeste vastu. Selle tagajärjel võib saabuda Jumala kohtumõistmine, hoiatab apostel (1Kr 11:31,32).

Seitsmendaks. Jeesus pani oma viimasel õhtusöömaajal aluse uuele jumalarahvale ja uuele lepingule. See tähendab, et pühaõhtusöömaajaga ei seostu mitte üksnes lunastuse ja päästega kaasnev osa. Ka pole pääste mitte "asi iseenese jaoks", vaid sellel on oma eesmärk. Uus leping loodi lähtuvalt Jumala riigi leviku ja laiendamise seisukohalt. Selleks vajab ta aga kogudust, keda saab läkitada. Niisiis, viimselt märgib pühaõhtusöömaaeg päästet läkituseks.

Kokkuvõtteks

Mida me siis pühaõhtusöömaajal sööme ja joome? Tegelikult on küsimus ikka selles, et mida me mõistame pühaõhtusöömaaja all. Kiriku ajalugu on täis vaidlusi ja labürintlikke mõttearendusi, mille keskel võib nii mõnigi kord „pea kaotada". Võib-olla kõlab see liiga lihtsustatultki, kuid ennekõike tasub alati jääda Uue Testamendi juurde. Tuleb lasta Uuel Testamendil endale kõneleda. Sellest lähtuvalt saame mõista, korraldada ja rakendada usuelu praktikaid.

Pühaõhtusöömaaja näol on tegemist ühe keskseima sündmusega koguduse elus. Sündmusega, mis määrab koguduse identiteedi. Samas pole tegu ainult ühe "praktilise" talitusega teiste hulgas, vaid see haarab osaleja kogu olemuse ja mõttemaailma. See on kestev protsess, mis jõuab lõppeks sellele "täiusele", millele pühaõhtusöömaaeg on vaid varjutaoline eelmaitse. Soovin, et ka Teekäija lugejatel oleks „Issanda laua" ümber kogunedes palju õnnistusrikkaid ja osaduslikke hetki.

Pühaõhtusöömaaja praktika EKB Liidu kogudustes

Tavaliselt kogunevad meie kogudused Issanda laua ümber üks kord kuus. Me tuleme sellele osasaamisele aukartuses. Nähes leiba ja karikat ning kuuldes vaimuliku sõnu leian, et ma tahan oma osadust Päästjaga uuendada. Ma soovin olla ka seal risti all, kus öeldakse: „Isa, anna talle andeks." Kas ma olen Jumalalt kõik andeks saanud? Kas mu suhe oma venna ja õega Kristuses on korras? Mida ma peaksin veel tegema, et kogeda tõelist lepitust? Kas ma peaksin loobuma oma õigusest? Jah, ainult Kristuse õigus maksab. „Ta veri ja õigus mu ehe," – võin laulda julgelt ja vabalt. Tunnen, kuidas tema laotab oma käed üle mu väsinud ja koormate all ägava elu. Tunnen, kuidas mind täidetakse imelise rahu ja vabadusega. Ühtlasi kogen andeksandmise ja -saamise vabastavat rõõmu. Ma mõistan, et Kristus elab, ta on üles tõusnud! Ma olen temaga kohtunud! Taas tunnen, et lähen rõõmuootusega vastu sellele päevale, mil näen oma Õnnistegijat palgest palgesse.

Siis olen igaveseks vaba maistest valudest ja vaevadest. Ma ülistan ja kiidan Jumalat! Ma tahan kuulutada tema nime! Ma tahan, et kõik minu ümber – mu pere, töökaaslased, sõbrad, majanaabrid – võiksid leida oma pääste Kristuses, et „iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand!" Ta on Issand, keda teenin, kellele järgnen. Ta on Issand, keda armastan. Ma mõistan, et kuulun vendade-õdedega Kristuse ihusse. Ma saan aru, et üks-olemine tähendab nõustumist, et Jumal asetas mind, teda ja veel paljud üksteisest erinevad inimesed OMA ihusse. See on Jumala kogudus, Kristuse ihu, pühade osadus. Ma olen lõpmatult tänulik selle eest! Olen õnnelik, et võin seda kogemust jagada Jumala poolt armastatud koguduses.

See on tõeline pühaõhtusöömaaeg, mil osaleja tunneb Püha ligiolu. Seda soovime kõik. Kas Jeesuse Kristuse õnnistav lähedus sõltub kuidagi sellest, mil moel, millises järjekorras või milliste vahenditega viiakse leivamurdmine läbi? Mõnel pool kasutatakse üht karikat ja on üks leib, teisal aga väikesed karikad igaühele eraldi ja on kogudusi, kus kõik osalejad murravad tüki ühest leivast.

Küll aga tunnistame kõik ühte Pühakirja, milles on meile öeldud: „Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks! Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: "See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!" (1Kr 11:23-25). Nõnda on meile juhised talletanud apostel Paulus.

Jeesuse viimasel õhtusöömaajal oli leiva murdmise ja jagamise ning karika jagamise vahel terve söömaaeg. Meil toimuvad need sellises järgnevuses: leiva ja karika õnnistamine, leiva murdmine (kogudus laulab), leiva ja karika jagamine (muusika või kirjakohtade lugemine). Tegemist on püha talitusega. Teame, et igapäevaelus on hetki, mil peame viisakaks istumise asemel seismist. Olen tundnud, et ka pühaõhtusöömaaja vältel seismine väljendab koguduse aukartust Kõigekõrgema ees. Osades kogudustes on ilus tava, et talituse lõpus ollakse tänupalves põlvedel. Tavaliselt lõpeb talitus ühise Meie Isa palvega.

Eesti EKB Koguduste Liit on mitmikliit. Koguduseti võivad nii mõnedki traditsioonid erineda. Lugupeetud teoloog ja hingekarjane Osvald Tärk töötas 1950ndate aastate lõpul välja juhendi vaimulike talituste läbiviimiseks. Seda on toimetanud Toivo Pilli ning jagatud Liidu pastoritele. Mainitud juhendist leiame kõigi meie kogudustes toimetatavate vaimulike talituste korrad (sh ka pühaõhtusöömaaeg). Selles juhendis on autor öelnud: „Eesti EKB Liidu kogudustes ei ole ette nähtud vaimulike talituste teostamisel ranget vormi ega ettekirjutatud sõnastust, millest ei tohiks kõrvale kalduda." (Vaimulikud talitused Eesti EKB Koguduste Liidus, lk 7, 2008). Vend Tärk juhib tähelepanu ainult sellele, et kõik toimuks „viisakalt ja korra järgi", sest „Jumal ei ole korratuse Jumal" (1Kr 14:33,40).

Usun, et me kõik soovime olla nende ridades, kes kogevad pühaõhtusöömaja õnnistusi nii, nagu apostlid esimesel sajandil. Ühtlasi tahame ka jagada ja edasi kanda meie eelkäijate usukogemusi. Aidaku meid selleks Jumal! Maaranata!