Kuidas suhtuda langenud uskliku loomingusse?

6/2010 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Mida teha siis, kui usklik inimene on kirjutanud kaunist vaimulikku muusikat või pidanud sütitavaid jutlusi, ent hiljem usust langenud? Kas sobib sellise inimese loodud laule enam laulda või tema omaaegsete jutluste salvestisi levitada?

.

Kindlasti ei sobi langenud inimest ennast laulma / jutlustama kutsuda. Aga kuidas suhtuda tema loomingu taasesitamisse? Kunagi oli mul ühe konkreetse juhtumi puhul küsimus: kas kasutada koguduses sellise inimese laule, kes on loonud ilusat muusikat, ent hiljem abielu lahutanud?

Siis vastust otsides meenus Saalomon. Pühakiri sisaldab tema tarkusemõtteid ja laule, hoolimata sellest, et tema elu lõpp käis alla: „Saalomon tegi kurja Issanda silmis ega käinud ustavalt Issanda järel... Issand vihastas Saalomoni peale" (1Kn 11:6,9). Seega on Piibel ise eeskuju sellest, et ilusat loomingut võib Jumala auks taasesitada ka pärast seda, kui selle inimlik looja on usust taganenud / elab patus.

Teiselt poolt tuleb ilmselt lähtuda ka juhisest: „Vaadake aga, et teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele" (1Kr 8:9, vt ka 10:27jj). Kui konkreetses koguduses / riigis või mingil ajastul on avalikult teada laulu autori patuelu või usuleigus, siis ei peaks seda laulu kasutama, sest see tekitaks asjatuid küsimusi ega aitaks kuulajatel Jumalale keskenduda. Kui jumalateenistus levib interneti või raadio kaudu laiemalt, siis tasub mõelda sellele, kas ka nähtamatu auditooriumi jaoks on esitatav autor vaimulikult usaldusväärne. Jumala sõna kutsub meid üles vaatama, et kõik oleks hea „ka inimeste silmis" (2Kr 8:21).

Seega leian, et põhimõtteliselt on sobiv taasesitada ka nende autorite loomingut, kes on hiljem usust taganenud / pattu langenud – kui loomingu sisu austab Jumalat ega levita eksiõpetust. Ent arvestada tuleks kohaliku kontekstiga: kui see tekitaks segaseid assotsiatsioone kuulajates või ühiskonnas laiemalt ega too üheselt au Issandale, siis on parem valida muud repertuaari. Mitte et me peaksime iga meile tundmatu autori tausta uurima hakkama – aga kui keegi ütleb: „Selle autor on ju usust langenud", siis tasub kaaluda, kas see ei lammuta mõne kuulaja usku. (Viie)kümne aasta pärast võibolla enam mitte. Saalomongi ütleb: „Igale asjale on määratud aeg."