9/2010 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Kristlaste üheks sageli esitatavaks küsimuseks on: millistele elunormatiividele peab kristlane alluma? Millised normatiivid on õndsustähendusega? Kas kristlastele kehtib või millisel määral kehtib Moosese Seadus, seal hulgas kümme käsku? Kas nende pidamine on õndsusvajalik?
1. Kristlane ei ole Seaduse, vaid armu all
Apostel Pauluse üks keskne väide on, et kristlane "ei ole Seaduse, vaid armu all" (Rm 6:14). Selle selgituseks ütleb ta, et kristlased on Seadusele surnud: „Niisiis, mu vennad, ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu" (Rm 7:4). Seadus nende kohta enam ei kehti: „Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti Seaduse alt" (Rm 7:6). Gl 3:13 räägib Paulus lausa Seaduse needusest: „Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai needuse meie eest".
Kuid teisalt ütles Jeesus ise: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma" (Mt 5:17).
Kuigi paganatele pole Siinail sõlmitud leping kunagi kehtinud (see leping anti iisraeli rahvale), on siiski paljude jaoks täiesti olemas probleem, kas Siinai lepingu juurde kuuluv seadus või mingi muu seadus neile õndsustähenduslikult kehtib või ei. Nimelt leidub Uues Testamendis hulgaliselt korraldusi, mille järgimist kristlastelt oodatakse – hulk käske ja keelde, mida tuleb teha ja mida ei tohi teha. Selles mõttes on nt ilmselt paganakristlastele kirjutatud Peetruse esimene kiri lausa nagu seaduste kogu. M. C. Tenney loendab selles 34 käsku ja keeldu. Või nt Pauluse kiri galaatlastele. Gl 5:19jj loetleb Paulus mitmeid tegusid, mida ta nimetab lihategudeks. Loetelu lõpuks ütleb ta: „need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki" (s 21).
Kas see peaks tähendama, et Jumal mõistab niisuguste tegude tegijad ilma seaduseta hukka? S.t, et Jumal mõistab inimese hukka ilma seadusliku aluseta, suvaliselt?
Võimatu uskuda! On täiesti loomulik, et seal, kus kehtivad nõuded inimeste käitumisele, peab nendeks nõueteks olema ka mingi alus.
Või teisalt, kas Jumal annab inimesele armu ilma seadusliku aluseta, suvaliselt? Nii nagu tal parasjagu "tuju on"? Võimatu uskuda. Paulus kirjutab: "elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest" (Rm 8:2). Ka inimesele armu andmine toimub seaduse alusel.
2. Evangeeliumi kuulutamisega kaasnevad reeglid
Eelneva mõttearendusega on seotud küsimus: Kuidas mõista, et evangeeliumi kuulutamisega kaasnes ja kaasneb ka mitmesuguste nii usuliste kui ka profaansete reeglite õpetamine? Kui inimene on saanud kristlaseks, peab ta alluma mitmesugustele reeglitele? Uues Testamendis nii Jeesuse õpetuses kui ka apostlite kirjades leidub hulgaliselt kristlaste elu korraldavaid ütlusi. Kas see peaks tähendama, et algul on evangeelium ja selle kuulutamine, aga kui inimene on juba koguduses, siis lisanduvad mitmesugused reeglid ja normid? Selle kõigega näib olevat vastuolus apostel Pauluse väide: „Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all" (Rm 6:14). Või on ka need nõuded siiski osa evangeeliumist?
On täiesti loomulik, et seal, kus kehtivad nõuded inimeste käitumisele, peab nendeks nõueteks olema ka mingi alus.
Uue Testamendi nõuetest võib ära tunda ütlusi nii Vanast Testamendist kui ka juutlusest üldse. P. Wick kirjutab, et usklike normideks on kas Jeesuse sõnad (1Kr 7:10j), mis mingil moel seonduvad Tooraga, või Seadus ja prohvetid ise. Paulus liidab oma eetikasse ka hellenistlikke väärtusi, nt stoikute traditsioonist. Aga samuti võib ära tunda antiikaja norme hellenistlikust ümbrusest, nt mitmesugustest vooruste ja pahede kataloogidest ning kodukordadest.
Probleemi, et kristlane on seaduse alt vaba, aga ometi peab alluma teatud reeglitele, on ajaloos püütud lahendada arvates, et seadus kehtib üksnes osaliselt. Nii tegi M. Luther vahet seaduse kahekordsel kasutusviisil: a) seaduse poliitiline kasutusviis (usus politicus legis) ja seaduse teoloogile kasutusviis (usus theologicus). Hiljem, peamiselt Ph. Melanchtoni mõjul, hakati rääkima ka seaduse kolmandast kasutusviisist (tertius usus legis), milles käsku nähti juhendajana uuekssündinute elus. Probleemi vaadeldakse ka kristlastele kehtiva uue kuulekuse raames.
Nende lahenduskatsete juures häirib mind kõige rohkem see ebamäärasus: kristlastele seadus nagu kehtiks, aga nagu õieti ei kehtiks ka.
3. Uus õiguskord kui lähtekoht
Teistsuguse nägemuse probleemile annavad mõtted kirjast heebrealastele.
Kiri näitab veenvalt, et Jeesus on suur ülempreester (Hb 4:14), kuid ta ei ole Aaroni järglane, isegi mitte leviit. Toetudes Ps 110:4-le, ütleb Heebrea kiri, et Jeesus on preester Melkisedeki korra järgi (Hb 5:6; 7:11.17). See aga tähendab hoopis teist õiguskorda. Hb 7:12 ütleb: "Preestriameti muutmisega sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine". Sellega on kooskõlas ka Jeesuse enda viimasel õhtusöömaajal öeldud sõnad: „See karikas on uus leping minu veres" (1Kr 11:25). Sellega kuulutas Jeesus välja uue õiguskorra, mis tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi muutus kehtivaks.
Mida see uus õiguskord endast sisaldab? Olen veendunud, et just evangeelium kirjeldab seda. On ju evangeelium oma päritolult ja autoriteedilt Jumala evangeelium.
4. Evangeelium ja Toora
Uue Testamendi kirjakohtades, kus on sõna evangeelium, võiks selle asendada ka väljendiga uus leping või uus seadus, ilma et autori mõte läheks kaduma. Võibolla mõnes kohas sobiks paremini lihtsalt hea sõnum (nt Ef 6:15). Siiski ei ole need mõisted samatähenduslikud, kuigi nad on omavahel olemuslikult seotud. Võib öelda, et seadus on osa lepingust, mis annab lepingule õiguslikud piirid. Evangeelium aga kirjeldab nii uut lepingut kui ka uut seadust ning selle kõigega seotud sündmusi. Sarnaselt on omavahel seotud Toora, Siinai leping ja Moosese seadus. Ka Toora kirjeldab nii Siinai-lepingut kui ka Moosese Seadust, samuti selle kõigega seotud sündmusi.
Kas see peaks tähendama, et algul on evangeelium ja selle kuulutamine, aga kui inimene on juba koguduses, siis lisanduvad mitmesugused reeglid ja normid?
Ilma teemat lähemalt lahti seletamata võib öelda, et nii Siinai-lepingu kui ka uue lepingu või vastavalt Toora ja evangeeliumi juures on võrreldavaid elemente. Mõlema kirjelduse juures võib leida: Sissejuhatav kirjeldus, lepingu eellugu (preambul), Lepingu kirjeldus, Lepingu ese, Lepingu andmine ja vastuvõtmine, Lepingu kehtivus, Seadus – õiguslikud suhted, Seaduse rakendussätted, Lepingu tagajärjed, Lepingumärk, Lepinguga liitumine jne.
Mõlema lepingu puhul on oluline, et nende lähtealuseks on Jumala tahe ja selle tahte ilmutus omas ajas ja ruumis.
Juutidel oli sajanditepikkune traditsioon, kuidas elada õiguslikult korrastatud elu. Kui nad said kristlasteks, siis ei heidetud õiguslikult korrastatud elu kõrvale, vaid see kujundati ümber. Senise seaduse kehtivuse lõpp ei tähendanud seadusetust, vaid uut õiguskorda. See ei tähendanud kristlaste elu õiguslikku määramatust või õiguslikku segadust nagu oleks kõik lubatud, kuna kristlased pole seaduse, vaid armu all. Tegelikkuses Jeesus isegi radikaliseeris Moosese Seaduse nõudeid (vt nt Mt 5:21jj). Kogu Uus Testament osutab kristliku elu õiguslikule alusele. Kui kristlus paganate hulgas levis, siis ei kuulutatud seda kui kõikelubavat ja õiguslikult määramatut religiooni. Kristlik elu tähendas eelkõige korrastatud suhteid (vt nt 1Kr 5:1jj; 6:9jj). Seejuures kasutati uue „elukorra" kirjeldamiseks ka vastavat mõistet – evangeelium.
Nii nagu Toora ei ole ka evangeelium selgelt piiritletud mõiste. See, mis oli algselt seotud Jeesuse uue lepinguga ja selle juurde kuuluva seadusandlusega, muutus peagi Jeesus-pärimuste üldiseks tähiseks. Samuti kujunes sellest kristliku misjonisõnumi lühiväljendiks, Markus aga võttis selle kasutusele oma kirjandusteose jaoks jne.
5. Õiguskordadevahelised seosed
Antiigis lähtuti üldiselt tunnustatud põhimõttest, et õiguskorrad on jumaliku päritoluga, nende aluseks on Jumala tahe. Siiski ei tohi unustada ka ühiskonna elukorralduse inimlikku, inimeste eneste otsustest lähtuvat poolt. Inimesele jääb Jumala tahe põhiliselt haaramatuks, see jääb inimese tunnetushorisondi taha. Seda ilmestab prohveti kaudu öeldu: "Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted" (Js 55:9). Inimene võib Jumala tahet taibata üksnes selles ulatuses nagu Jumal seda ise erinevatel moodustel ilmutab. Kirjas efeslastele räägitakse Kristuse saladusest, mis minevikus ei olnud selliselt teada nagu seda on ilmutatud tema pühadele apostlitele ja prohvetitele (Ef 3:4-5). Samu põhimõtteid leiab Piiblist veel küllaga.
Sellega kuulutas Jeesus välja uue õiguskorra, mis tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi muutus kehtivaks.
Piibli järgi võib õiguskorda kajastuvas Jumala ilmutuses eristada üldist seadust inimestele ja kaht suurt lepingut. Esimest sobib nimetada adamiitlikuks seaduseks. Adamiitliku seaduse all mõistan inimese elu mõjutavat korda, mis ilmutati Jumala poolt juba inimkonna algusest ja mis on lühidalt sõnastatud Piiblil alguses. „Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!"" (1Ms 1:28). „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma" (1Ms 2:15). „Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"" (1Ms 2:16j).
Tegemist on väga mahukate ütlustega, seepärast lisandub siia järjest uusi selgitusi ja rakendussätteid, mis neid seadusi lahti mõtestavad. Inimkond on jätkuvalt tegev, et mõista, mida nende korraldustega öeldud on. Adamiitlik seadus toimib üldinimlikes suhetes. See toimib kõigi inimeste juures. Inimestele üldiselt antud seaduskord on äratuntav ka teistes religioonides ja inimeste elukorralduses üldse.
Järg ilmub Teekäijas 10/2010
18_IMG_0137 Kuigi Liikluseeskirja aeg-ajalt uuendatakse, kehtib ta kõigile, kes Eesti teedel liiguvad.
