01/2011 Meelis Vesi Pärnumaalt
Ehk olete kuulnud ütlust, et Piiblist leiab vastuse kõigile eluküsimustele. Ristiinimese kõrvale kõlab selline väide muidugi kaunisti. On ju tore tunda raamatut, mis kõigile olulistele küsimustele õige vastuse annab.
Piibel sisaldab tõepoolest palju elu- ja vaimulikku tarkust. Seega tasub Piiblit lugeda, et leida vastused eluküsimustele, olgu iseenda või teiste jaoks. Apostel Paulus soovitab, et suudaksime vastata meile esitatud küsimustele (Tt 1:9). "Küll Issand annab sulle arusaamist kõiges." (2Tm 2:7)
Ometi olen kuulnud arvamist, et kristlaste sõnavõtud vastavad tihtipeale küsimustele, mida keegi ei küsi, tegelikud küsimused aga jäävad vastuseta.
Igal ajastul on esiplaanil oma küsimused ja võib juhtuda, et meie vastame neile, mida küsiti aastakümneid või -sadu tagasi, aga mitte täna. Oleks lihtne, kui meid puistataks üle küsimusega: kuidas õndsaks saada? Siis kostaksime nii, nagu vastasid sellele küsimusele Peetrus ja Paulus. Kuid enne selle olulise küsimuseni jõudmist on inimeste meelel aga hoopis teistsugused küsimused. Näiteks: miks maailm olemas on? Olen märganud, et tõsisemad usujutud mittekristlastega jõuavad varem või hiljem just selle küsimuseni. Alustatakse muust, jõutakse aga küsimuseni, miks üldse kõik olemas on. Piibli kontekstis kõlaks see – miks lõi Jumal maailma ja inimese? Sellel tahakski peatuda.
Ristiinimene otsib loomise põhjust mõistagi Piiblist. Piibel kirjutati-koostati antiikperioodil, mil kuuldavasti oli kombeks alustada raamatuid sümbolistlikult esitatud sisu kokkuvõttega. Kui see kehtib ka Vana Testamendi kohta, on selle esimene lause vägagi paljuütlev. "Alguses lõi Jumal taeva ja maa" paneb meid kohe küsimuse ette: miks Jumal seda tegi? Miks lõi Jumal taeva ja maa?
Kas oleme seda küsimust küsinud? Kui mitte, kas siis saamegi rääkida pädevatest vastustest vähemolulistele eksistentsiaalsetele küsimustele?
Võrdluseks: kui mõni sõber näitab meile enda konstrueeritud aparaati, mis oleks meie esimene loogiline küsimus? Küllap tahaksime teada, mis eesmärk aparaadil on. Mida temaga teha saab? Kui hakkame aparaati vaimustunult kiitma selle otstarvet teadmata, mida peaks sõber meie kiitusest arvama? Vaevalt see talle meeldiks, isegi kui esitaksime selle kauni koorilauluna.
Kas peame Jumala loomingule lähenema teistsuguse loogikaga? Pakun, et mitte. Kui oleme loodud, on põhjust küsida meie loomise põhjuse ja eesmärgi järele.
Mis puutub meid ümbritseva maailma loomisse, ollakse minu tähelepanekut mööda üsna üksmeelsed, et maailm on loodud elukeskkonnaks inimesele. Seega on põhiküsimuseks just inimese loomise eesmärk.
Inimese loomise põhjust teab kõige paremini muidugi Jumal ise. Meie osaks on ilmutuse ja usu kaudu sellest teadmisest vajalikul määral osa saada. Lähtub ju kogu piibellik-õhtumaine elukäsitlus eesmärgipärasusest. Erinevalt idareligioonidest, kus Loojast ja loomisest reeglina ei räägita. Sestap pole seal ka meile mõistetavat loomise eesmärki. On vaid inimisiksuse kadumine nirvaanas.
Olen kohanud neidki, keda inimelu kui terviku eesmärgist rääkimine naerma ajab. Uskmatute puhul on sarkasm mõistetav. Kuna materialistlik eluvaade välistab Jumal-Looja ja koos sellega loomise eesmärgi, siis eks ole olematust asjast rääkimine tõepoolest naljakas.
Kristlaste puhul on asi pisut keerulisem, sest üldiselt ollakse elu eesmärgi suhtes lugupidavad. Kui aga teha juttu loomise konkreetsest põhjusest, kohtab vanemate vendade kaastundlikku muiet.
Minu versioon sellise suhtumise kohta võib olla õige ja võib olla ka vale. Nimelt kahtlustan, et nagu inimestel üldiselt, on kristlastelgi kiusatus end elufilosoofilistes küsimustes suureks asjatundjaks pidada. Ega Uues Testamendis ilmaasjata manitseta end mitte targaks pidama (Rm 11:25).
Kui nüüd enda meelest tark kuuleb kedagi rääkimas loomise põhjusest, arvab ta otsemaid, et midagi on siin viltu – kui seda põhjust oleks võimalik teada, teaks seda kõige paremini just tema. Kuna aga ei tea, siis ilmselt polegi võimalik seda teada ja Jumal ei taha, et seda teaksime jne.
Põhjus teadmiseks või mitteteadmiseks ei seisne aga tarkuses, vaid selles, kas antud küsimus on inimest tegelikult huvitanud. Kui nii poleks, peaksin ennast eriti "targaks", kuna arvan loomise põhjust teadvat. Tegelikult olen üsna keskpäraste vaimuannetega.
Võiks ka küsida, kas peame oma elu eesmärgi saavutamiseks oskama seda kindlasti defineerida? Arvan, et mitte. Olen kohanud noori usklike tunnistamas elu tõelise mõtte leidmisest. Mõtte, mis erineb kõigist neid varem motiveerinud mõtetest ja eesmärkidest. Küsimusele, milles see mõte täpsemalt seisneb, jäädakse reeglina vastus võlgu. Lihtsalt vihjatakse Jumalale.
Kindlasti ei muuda oskamatus elu eesmärki defineerida inimese vaimulikku kogemust vähemväärtuslikuks. On ju parem eesmärki tunnetada ja järgida, ehkki ei oska seda sõnastada, kui sõnastades mitte järgida. Parim variant on muidugi, kui oma eksistentsi põhjust teame ja vastavalt sellele toimime. Selles suunas peaks arenema.
Kuna siinkohal me pilguheit loomise põhjusele selleks korraks lõppema hakkab, oleks mu poolt ebaviisakas märkimata jätta, milline on inimese loomise eesmärk minu arust.
Eespool sai vihjatud, et antiikperioodil kujutas raamatu algus sümboolset sisukokkuvõtet. Sestap pole üllatav, et inimese loomise põhjuse leiame juba Piibli esimeselt leheküljelt. Ehkki sümboolselt.
Loeme: "Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!"" (1Ms 1:26) Sama korratakse Aadamale kohe pärast ta loomist.
Seega pakub loomislugu inimese eesmärgiks kokkuvõtlikult loomariigi üle valitsemise – oh üllatust! Kas pole siin tegu siiski suhteliselt ebaolulise repliigiga? Et tegu on topeltväitega inimese loomise põhjusest, ei tohiks seda minu arvates väheoluliseks märkuseks pidada. Pigem eriti sügavamõtteliseks teadaandeks.
Taipama hakates, milline on loomade üle valitsemise kõige mastaapsem sümboolne tähendus (kokku on võimalikke tähendusvarjundeid ehk kümmekond), oleme lahendanud 90% loomise põhjuse saladusest. Vihjeks pakun küsimuse, et kui inimene loodi Jumala näo järgi, siis kelle näo järgi loodi kalad, linnud, loomad ja roomajad? Keda see seltskond sümboolselt kujutab? Kelle üle valitsemisest on tegelikult jutt?
Nagu märkate, ma ühemõttelist vastust inimese loomise põhjusele välja ei pakkunud. Annan teilegi võimaluse oma kujutlusvõimet ja vaimu teritada. Kindlasti üritan asja lähemalt selgitada edaspidi, kui peaksin antud teemal "Teekäijas" veel sõna saama.
Ristiinimene otsib loomise põhjust mõistagi Piiblist.
Olen kohanud neidki, keda inimelu kui terviku eesmärgist rääkimine naerma ajab.
Parim variant on muidugi, kui me oma eksistentsi põhjust teame ja vastavalt sellele toimime.
