Miks meid loodi? III

4/2011

Meelis Vesi Pärnumaalt

Algus Teekäija 11/2011

Sama pealkirja all ilmunud kahes eelmises artiklis (jaanuaris, märtsis) mõtisklesime meie olemasolu põhjuse üle. Küsimuse üle, miks Jumal lõi inimese? esitasin kaks eeldatavat tingimust, millele meie loomise põhjus peaks vastama:

1. ta peaks asuma väljaspool meid endid;

2. andma selgituse inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemile.

Milline loomise põhjus vastaks neile kahele tingimusele? Võimalusi selle üle arutlemiseks on erinevaid. Pakun, et võiks alustada inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemist, mille mõistmiseks peame loomulikult teadma, mida selle all mõeldakse.

Kindlasti oleme kuulnud väljendit "kurjuse- ja kannatuseprobleem", või seda lugenud. Selle sisu kohta inimestelt arvamust küsides olen saanud erinevaid vastuseid.

Probleemi näeb tõsine kristlane eelkõige iseenda kurjuses (patus) ja selles, et on teistele kannatusi põhjustanud.

.

Küllalt paljud mõtlevad selle all lihtsalt inimkonna ajaloolisi kannatusi, mille olemasolus pole ju kahtlust. Kahtlust pole ka selles, et inimesed on ikka püüdnud kurjusest ja kannatustest võitu saada, mõeldes selleks välja erinevaid viise. Tänapäeval ollakse kurjuse- ja kannatusprobleemi lahendamise suhtes pessimistlikud, sest on ju senised katsetused ebaõnnestunud.

Kristlaste lähenemine kurjusele-kannatusele on personaalne. Probleemi näeb tõsine kristlane eelkõige iseenda kurjuses (patus) ja selles, et on teistele kannatusi põhjustanud. Lahenduseks on isiklik elumuutus – uuestisünd ja sellele järgnev vaimuelu. Maailmaparandamist üritatakse alustada iseendast.

Kolmas võimalus on näha probleemi filosoofilisemalt. Nimelt küsimuse kaudu, miks lõi Jumal maailma, kus nii palju kurjust ja kannatust? Just selle küsimuseni on jõudnud paljud, kes juurelnud maailmas tegelikult toimuva usulise tähenduse üle.

Ristiinimese jaoks on taoline küsimus pisut konfliktne. Tasub aga teada, et just sellisena näevad kurjuse- ja kannatuseprobleemi tähendust paljud, kelle küsimustele peaksime kristlastena vastama.

Isiklikult arvan sellise küsimuseasetuse õigustatuks. Peab ju Jumala loodud maailm olema vastavuses loomise eesmärgiga. Mis eesmärk aga võiks Jumala seisukohalt olla inimkonna kannatustel?

Küsimuse teravdamiseks esitan kolm lugu, mis oma lihtsuses sobiksid pühapäevakooli lastele. Omatahtsi neid pisut laiendades jõuame aga inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemi sügavama usulise tähenduseni.

Esimene lugu – Titanic. Sirvisin hiljuti evangeelset raamatukest, mis algas pildiga uppumatuks peetud aurikust Titanic. Räägiti heatujulistest reisijatest, kes ületasid rekordkiirusel Atlandi ookeani. Keegi ei mõelnud päästepaatidest ega päästmisest. Kui toimus aga kokkupõrge jäämäega, oli kõigi huulil küsimus, kuidas võiksin pääseda?

Looga taheti näidati, kuidas inimene ei taipa hea elu keskel küsida vaimulikke, eksistentsiaalseid küsimusi. Lisan omalt poolt sellele jutustusele ühe oletuse. Kujutleme, et Titanicu ehitaja teadis, et laevaga juhtub juba esimesel reisil selline õnnetus. Teadis ka, et kõik päästepaatideni ei jõua ja et neid tegelikult kõikidele ei jätkugi. Mida arvata sellisest ehitajast? Kas pole tegu ettekavatsetud kuriteoga?

Just samasuguse küsimusega tulevad välja need, kes süüdistavad inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemis Jumalat. Teadis ju ka Jumal ette kogu valu, kurjust ja kannatust, mis inimkonda läbi ajaloo tabanud ja mille hulk tänapäeval suurem kui eales varem. See on tõsine süüdistus.

Teine lugu – Punamütsike. Nagu teame, lõppes see lugu väga õnnelikult. Vapper jahimees päästis Punamütsikese ja vanaema hundi kõhust.

Lisame aga siiagi väikese oletuse ja kujutleme, et nimetatud jahimees korraldas kõik ise. Et tema teatas emale vanaema haigusest ja soovitas Punamütsike teda külastama saata. Siis meelitas ta kohale hundi ja jättis tüdrukut varitsema. Mis põhjusel võis ta seda teha?

Samamoodi küsivad ristiusu kriitikud – miks lõi Jumal maailma ja inimese sellistena, et kõik hädad ja õnnetused juhtuda saavad? Kas tõesti selleks, et oma päästeplaaniga välja tulla ning osa inimestest päästa?

Kolmas lugu - Eedeni aias. Siia pole vaja midagi juurde lisada, kuid küsimus on sarnane eelmistega – miks pani Jumal esimesed inimesed Piiblis kirjeldatud olukorda? Ta ju teadis mao plaane ja seda, et Aadam ja Eeva keelatud puust söövad. Teadis ka sellele järgnevaid kannatusi. Kas Jumal ei suutnud luua paremat maailma ja inimest või ei tahtnud ta seda? See pole lihtsalt kiusuküsimus.

Kui suured on vaba valiku võimalused?

Mina näiteks arvan, et Jumalal oli põhjus inimest ja maailma taolisteks luua. Paraku ei ühti minu arvamus päriselt nendega, kelle arvates oli põhjuseks inimesele vaba valikuvõimaluse andmine.

Olen nimelt sagedasti kohanud kristlaste poolt kurjuse- ja kannatuseprobleemi seletust, et tegu on valikuvõimaluse andmisega inimesele. Oleme vabad kuuletuma Jumalale, vale valiku tagajärjeks aga on reaalsed kannatused ja kurjus. Seega on maailm loodud kohaks, kus inimene saab teha valiku usu poolt või vastu. Kui Jumal kannatused ja kurjuse välistaks, kaoks koos sellega võimalus valida Jumal, headus, tõde, armastus jne. See poleks aga hea, sest just nimetatud väärtused ongi meie jaoks kõige hinnalisemad.

Seega on maailm loodud kohaks, kus inimene saab teha valiku usu poolt või vastu.

Ilmselt paljudele tundub taoline mõttekäik mõistlik ja ammendav. Küll ei arva nii meie kriitikud. Näiteks komistavad nad mõttele, et kui inimesele on antud vaba valik, peaks see puudutama kõiki inimesi. Tegelikkuses see nii pole, sest paljud surevad ju juba lapsena, eriti arengumaades. Nad ei jõua kunagi teadlike eksistentsialistlike valikuteni. Küll kogevad nad pahatihti nälga, piinavaid haigusi ja loodusõnnetusi.

Ka on maailmas väga palju inimesi, kes on ajas ja ruumis piiblisõnumist eraldatud. Nad elavad kristliku usu suhtes nii-öelda valel ajal ja vales kohas. Või mis veel halvem, omavad seoses kristlusega negatiivseid kogemusi. Kuidas saavad taolised inimesed valida, kui tegelik arusaam sellest, mille vahel valida, puudub?

Samuti, kui näiteks üks inimene oma valikuvõimalust kasutades mõrvab teise (või paljud), kuhu jääb siis mõrvatu valikuvabadus?

Taolisi vastulauseid inimese üldisele tahtevabadusele tuuakse veelgi, sestap on tõepoolest raske pakkuda inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemi põhjuseks võimalust, valida kristliku usu ja sellest loobumise vahel.

Olgu siinkohal märgitud, et nimetatud vastuväited ei muuda karvavõrdki vähemväärtuslikuks nende kogemust ja usuelu, kes on õige valiku teinud. Küsimus on vaid selles, et nimetatud valik pole piisav selgitus inimkonna kurjuse-kannatuse põhjusele.

Üks argumente vaba valiku suhtes on Piibli mõte, et valele valikule järgneb karistus. Kahtlemata on kõigil inimestel oma valikud ja peame kandma ka nende tagajärgi. Halbadel valikutel on halvad tagajärjed. Lisaks selle räägib Pühakiri aga igavesest karistusest, mis ei sobitu inimese vaba tahtega.

Võrdluseks olukord, kus kuningapoeg teeb talutüdrukule abieluettepaneku. Ta annab viimasele võimaluse vabalt otsustada, kas see tahab kuningapojaga abielluda või mitte, sest ootab väidetavalt vastuarmastust. Kui tüdruk kuningapoega ei vali, peab ta kandma selle tagajärgi – ta jääb paljustki ilma ning peab tõenäoliselt elama edaspidigi vaesena.

Kui kuningapoeg aga lisaks abieluettepanekule hoiatab, et kui talutüdruk teda "vabalt" ei vali, tuuakse ta sõdurite poolt kuningalossi ning heidetakse kogu eluks kõige sügavamasse keldrisse. Mida sellest arvata?

Ilmselt ei saa suurimgi optimist nimetada taolist valikut vabaks valikuks. Tegu on mõistliku alternatiivi puudumisega, mis teeb inimesest hirmu mõjul tegutseva roboti.

Seega ei sobi vaba valiku mõte kokku traditsioonilise piibelliku õpetusega taevast ja põrgust. Vastavalt sellele pole inimese tahtevabadus vaadeldav universaalse printsiibina, samuti mitte inimese loomise põhjusena materiaalsesse maailma.

Meie valikutel on kahtlemata suur tähendus, võib-olla isegi suurem kui seda arvata oskame. Nende kaudu ei saa aga pädevalt vastata küsimusele, miks Jumal meid lõi ja miks me siin kannatama peame.

Siinkohal võiks ära märkida sellise tuntud kristliku autori nagu S.C. Lewise mõtte, et tavapärane piibliõpetus pigem tõstab esile kannatuseprobleemi, kui lahendab selle.

Kas peaksime meiegi küsimuse sinnapaika jätma? Arvan, et mitte, sest vastuse mitteteadmise põhjus pole tegelikult ju selles, et Piibel seda ei anna. Pigem, et pole söandatud või osatud esitada õiget küsimust.

Sestap jätkame pilguheitmisega Iiobi kannatustele. Kes Iiobi raamatuga tuttav, teab, kui ehedalt Iiob kurjust ja kannatust koges. Kaotas ta ju nii oma lapsed, karja kui tervise. Kas oli põhjuseks vale valik? Ei saa nii arvata, eriti silmas pidades kohutavat haigust.

Mind on Iiobi raamat ikka huvitanud. Iiobit ja Aadamat võib käsitada inimkonna prototüüpidena. Ka saatused on neil võrreldavad ehkki Aadama lugu omandab positiivse pöörde alles "teise Aadama" (Kristuse) ilmumisega.

Milline oli Iiobi kannatuse mõte? Eks selle üle Iiobi raamatus arutletaksegi. Iiobi kolm sõpra arvasid, et taolise hiigelkannatuse põhjuseks saab olla üksnes patt ehk vale valik. Iiob väitis vastupidist ja kippus Jumalat süüdistama. Tema sõbrad esinesid enda arvates Jumala kaitsjatena.

Raamatu lõpuosas annab Jumal hinnangu nii Iiobile kui tema sõpradele: Iiob rääkis tõtt, tema sõbrad aga valetasid Jumala suhtes. Seega ei pruugi Jumal hoolida sellestki, kui meie teda enda arust kaitsta püüame. Pigem soovib ta, et tegeleksime kannatusküsimusega otsekoheselt ja ausalt.

Nagu teame, ei lahendanud Iiobi siirad kahtlused siiski ta olukorda. Et lahendus saabuks, oli Iiobil oluline mõista probleemi sügavust ja seda Jumal talle selgitaski. Kõigepealt püüdis Jumal panna Iiobit vaatama kaugemale iseendast ja oma probleemidest. Seejärel juhtis Iiobi tähelepanu Jumala poolt loodud olenditele – lõvile, kaljukitsele, metshärjale, jaanalinnule jt. Lõpuks Pehemotile ja Leviatanile.

Kuidas võis neile olevustele mõtlemine Iiobit aidata? Nagu näeme, aitas!

Võiks siinkohal meenutada Aadamale antud ülesannet valitseda kalade, lindude, loomade ja roomajate üle. Ilmselt leidus Jumala sõnumis Iiobile midagi, mida ta varem polnud mõistnud. Julgen pakkuda, et Iiob aimas ehk mingil määral vastust meie eksistentsi põhiküsimusele, meie loomise (ja kannatuse) põhjusele. Näidete kaudu loomariigist hoomas ta, et meie olemasolu eesmärk on sootuks kõrgem meie endi saatusest, nii et selle kõrval kaotab teravuse suurimgi inimlik kannatus. Teisisõnu – Iiob hakkas taipama, et meie olemasolul on põhjus ja tähendus väljaspool meid endid.

Kui Issand elu ja tervist kingib, saame selle üle arutleda ehk edaspidigi.