04/2011 Daire Tiigivee, Agape Eesti
Kirju minevikuga inimeste pastor John Burke õpetas Tallinnas. Selleks hetkeks, kui ma laupäeval, 4. aprillil John Burke seminarile läksin, olid mitmete inimeste isiklikud kogemused ja lood loonud eelolevale päevale meeldivad ootused.
Karin Harper, minu hea sõber ja endine Campus Crusade for Christ misjonär Eestis, saades teada, et tema koguduse juht ja rajaja on Eestit külastamas, saatis suurepärase tutvustuse oma pastorist ja kogudusest: „Järgides Jumala juhtimist läks John ühe Ameerika kirikuvõõramasse, vabameelsemasse ja hedonistlikkumasse linna, Austini, et luua kogudus neile, kes pole kunagi kirikus käinud. Gateway kogudusest on Jumala abil saanud haigla katkistele hingedele, kus nad saavad võimaluse kogeda usku armu ja armastuse keskkonnas. Gateway loosung on „Täiuslikud inimesed pole lubatud" ja „Tule sellisena nagu oled, aga ära jää selliseks." Selline tule-nagu-sa-oled kultuur on ligi tõmmanud väga erineva taustaga inimesi – prostituute, homoseksuaale, sõltlasi, kuritarvitatuid – kõik nad on juhitud turvalisse, külalislahkesse keskkonda, kus neil on võimalus kohtuda Kristuse ja tema muutva väega. Jumal on läbi oma Sõna kompromissitu sõnumi ja armastuse ja armu, mida inimesed Gateways kogevad, muutnud tuhandeid elusid. Need, kes täna sealset kogudust juhivad, on needsamad, kes tulid kogudusse katkiste ja sõltlastena..
Piiblis näeme, kuidas prostituudid ja maksukogujad jooksid Jeesuse juurde, ent tänapäeval on kirik viimane koht, kuhu katkised inimesed tahavad tulla, sest hirm, saada ka seal hüljatud, takistab neid. Johni kutsumus on aidata kogudusi tule-sellisena-nagu-oled keskkonna loomisel, et neile, kes kõige enam vajavad Kristust, ei pöörataks selga, vaid neile saaks osaks armastus, arm ja relevantsus, nagu Jeesus on õpetanud."
Kumb väide on sinu koguduse puhul tõesem: saa terveks ja tule kirikusse või tule kirikusse ja saa terveks!
Selle päeva jooksul viis Burke meid läbi isiklike kogemuste, haiget saanud inimeste lugude ja erinevate õppetundide, et aidata meil mõista, millised on need barjäärid, mis raskendavad inimeste pöördumist Jumala poole ning kuidas ehitada sildu, üle mille inimesteni jõuda.
Nii nagu Jeesus kasutas erinevate inimestega suheldes armu-tõe erinevat tasakaalu, nii peame ka meie Püha Vaimu väes mõistma, kas inimene selleks, et tulla Jumala juurde, vajab esmalt karmi tõde või armu, milles paraneda. Küsimusega, kumb väide on sinu koguduse puhul tõesem: saa terveks ja tule kirikusse või tule kirikusse ja saa terveks, pidid paljud tõdema, et lihtsam on tõde taga nõuda, kui inimestele armu anda.
Samuti pani Burke inimeste südamele küsimusi, millele on vahel endasse vaadates väga raske vastata. Näiteks, kui haavatavad ja julged oleme meie tunnistama oma elu läbikukkumisi suhetes Jumala ja kaasinimestega? Kui avatud on meie elu neile, kelle elus on väga palju läbikukkumisi ja kes vajavad ausat pilti sellest, et kasvamine Jumala tundmises käib käsikäes armu ja alandlikkusega?
Seminarieelse päeva hilisõhtul saatis Kenno Leier EEKBL listi kirja, et äsja Soomes toimunud seminar oli tema sõnul üks parimad, millest ta on osa saanud, ja pärast Tallinnas toimunud seminari nõustun temaga täielikult. Tsiteerin Kennot: „Mina isiklikult arvan, et maailmas on ainult paar-kolm sellist kogudusejuhti, kes on suutnud defineerida meid ümbritseva globaalse kultuuri koguduse inimestele arusaadavalt. Kuid mitte ainult defineerinud, vaid ka kontekstualiseerinud sellisel viisil, et evangeelium on muutunud relevantseks kaasaja inimesele."
Ma olen väga tänulik GLSi meeskonnale, kes on meile lisaks iga-aastasele GLSi konverentsile pakkunud mitmete lisaseminaride näol väga häid koolitusi. Nii veebruari alguses toimunud Bill Hyblesi kui ka John Burke seminarid tõid meieni kõrgetasemelisi teadmisi ja kogemusi, mida meie väikeses riigis on raske saada ning mis ühtlasi aitavad Jumalast ja tema tegutsemisest maailmas luua terviklikuma pildi.
Meelis Kibuspuu lõpetas seminaripäeva ühe Eestis tuntud laulu (Chalice „Minu inimesed") sõnadega: „teenin oma inimesi ja ei tee erandit, ütlen veelkord minu inimesed ja ma ei unustanud mitte kedagi, mitte kedagi".
Need mõtted sobisid ideaalselt päeva lõppu ja innustasid märkama meie ümber neid, kes on elu hammasrataste vahele jäänud ega saa sealt välja ilma meie armastustegude ning Jeesuse armu ja tõe koostoimimiseta.
