Miks meid loodi? IV

5/2011

Meelis Vesi Pärnumaalt

Algus Teekäija 1/2011 Seekord lähtume tõdemusest, et inimese loomise põhjus peaks peituma väljaspool meid endid. Keskendub ju loodud objektide eesmärk alati looja poolt neile püstitatud ülesandele ja on seega objektidest väljaspool. Vastavalt sellele peaksime ka inimese loomise põhjust ja eesmärki otsima väljastpoolt inimest, lausa väljastpoolt aegruumi. Piiblit silmas pidades küllap teame, et Pühakirja keskseks sõnumiks on lunastus- ehk õndsuslugu. Paraku on päästelugu igas mõttes inimesekeskne ja ei saa seetõttu esitada meie loomise põhjust.

Varem oleme kolmel korral vihjanud Piibli esilehekülgedel toodud ülesandele, mille Jumal esimestele inimestele andis. Selleks oli valitsemine kalade, lindude, loomade ja roomajate üle. Sageli libisetakse nimetatud tekstist üle selles kõrgemat eesmärki nägemata. Omab ju madalam eesmärki kõrgema suhtes, mitte vastupidi. Või siiski? Erandiks on võimalus, et mainitud olendid omavad sümbolistlikku tähendust.

.

Inimene jäi oma kutsumusele alla

Asjasse tuleb selgus, kui mõtleme, kuidas Aadamal-Eeval loomade üle valitsemine välja tuli. Õigupoolest on seal juttu küll vaid ühest loomariigi esindajast – maost. Aadama ja Eeva valitsemine tema üle teatavasti ebaõnnestus, sest valitsemise asemel nad hoopis alistusid mao kavalusele. Teame, et madu sümboliseerib antud loos ja mujalgi Piiblis vaimse maailma isikut. Tegu on väga kurja isikuga, keda traditsiooniliselt peetakse langenud peaingel Luciferiks. Nii võib esimestele antud käsus – valitseda loomariiki – näha sümbolistlikult esitatud käsku: valitseda meist kõrgemas sfääris leiduvat kurjust, ehk nagu seda väljendatakse Uues Testamendis, võita kurjust. Kas see mõte on ootamatu? Küllap teame, et mõte kurjuse võitmisest, nagu päästelugugi, läbib kogu Piiblit. See lõpeb apokalüptiliste piltidega Johannese ilmutuseraamatust, kus kurjus täiemahuliselt kõrvaldatakse. Selle saavutab Kristuse võit.

Päästelugu ja kurjuse võitmine

Piiblit läbib seega isegi kaks keskset narratiivi – päästelugu ja kurjuse võitmine. Esimene neist on inimesekeskne, teine mitte. Ühine nimetaja mõlema puhul on, et lahendus probleemile saabub Jeesuse Kristuse kaudu. Kumb neist kahest narratiivist võiks esitada inimese loomise põhjuse? Kolmandat võimalust on, vähemalt Piiblist lähtudes, raske välja pakkuda.

Eks ole päästelooski oluline koht kurjuse võitmisel. Kurjuse võitmine omakorda sisaldab päästeloolisi sündmusi. Ometi ei saa mõlemat välja pakkuda loomise põhjusena. Vähemalt inimlikust loogikast lähtudes on ühe puhul tegu eesmärgiga, teise puhul vahendiga selle eesmärgi saavutamiseks. Seega on küsimuseks, kas loodi inimkond kurjuse võitmiseks või on kurjuse põhjuseks olla vahend päästeloo toimumisel?

Praktilise usuelu seisukohalt ehk polegi väga oluline, kumbapidi asja võtame. Õpetuslikult on valiku tegemine aga paratamatu. Seda tehes pole raske märgata, et meie loomise sisulise põhjusena tuleb kõne alla kurjuse võitmine vaimulikus sfääris.

Inimese ülesanne on kurja võita

Esiteks, kuna inimese loomise põhjus peaks olema väljaspool meid endid, siis vaimse maailma kurjuseprobleem seda ongi. Ka on sel juhul tegu eesmärgiga meist kõrgema suhtes, mitte vastupidi. On ka põhjust arvata, et kurjus tekkis vaimses maailmas enne inimese loomist. Oli ju ka madu, kurjuse sümbol, loomisloo järgi olemas enne inimest. Seega on kurjuse võitmine inimese loomise eesmärgina loogiline (põhjus enne tagajärge).

Teiseks, inimeksistentsi põhjuse nägemine kurjuse võitmises on piibellik. Mõistagi pole sümbolistlik käsk- valitseda loomi- Pühakirjas ainuke koht, mis käsitab kurjuse võitmist inimkonna eesmärgina. Vastavaid kirjakohti ja kujundeid on palju; peale selle Piibli kui terviku ülesehitus. Piibli alguse- ja lõpuaja suurim erinevus on uues taevas ja uuel maal valitsev õiglus, "vanalt maolt" tegutsemisvõimaluse võtmise tulemus. See toimub Kristuse valitsuse saabudes. Päästelugu on seejuures oluline osa kurjuse võitmise protsessist, ta pole aga toimunu põhjus.

Kolmandaks, taoline käsitlus annab meie olemasolu põhjusest rahuldava seletuse inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemile. On ju selge, et vastasseis reaalse kurjusega toob paratamatult kaasa vastavad tagajärjed (kannatuse).

Neljandaks, sellise käsitluse korral saame vaadelda eesmärgi saavutamise vahendina kogu inimkonda, mitte ainult usklikke.

Kristus on kurjuse võitnud

Kristlastena ei tohiks rõhuasetus kurjuse võitmisele meid häirida, sest inimesekesksuse (s.h minakesksuse) ohtudest oleme ju kõik teadlikud. Selle asemel on põhjust rõhutada Kristuse rolli, mis on vaimse kurjuse võitmisel sama massiivne kui päästelooski. Et kurjuse võitmine puudutab meist kõrgemat teadvustaset, ilmutab see Jeesuse isiku aulikkust seda enam.

Eelmisel korral lõpetasime Jumala vastusega Iiobi etteheidetele. Mäletatavasti esitles Jumal Iiobile mitmeid loomi, kõige lõpuks Leviatanit ja Pehemoti. Viimased on vaimse kurjuse folkloorsed prototüübid. Nende kaudu taipas Iiob kannatuste fataalsust seoses eesmärgiga, mis meil inimestena on. Samuti põhjust, miks Jumal oli saatana teda kiusama kehutanud.

Eks ole Iiobi tervenemine omamoodi võrdum kurjuse võitmisest. Sarnane on ka Aadama-Eeva loo lõpp – mao needmine ja ennustus tema "pea rõhumisest" naise seemne (Kristuse) poolt. Sellesama kurjuse üle saavutatava võiduga lõppevat põhiplaani omab Piibel ka tervikuna.

Milline on seejuures inimkonna ja kristlaste roll? Selle ja mõne teisegi küsimuse üle arutlemise lõpetan järgmisel korral.