06/2011 Meelis Vesi
Algus Teekäijas 1/2011 Eelnevalt sai pakutud, et Piiblist lähtuvalt saab rääkida kahest võimalikust inimese loomise eesmärgist. Esiteks päästelugu, teiseks vaimulikus maailmas leiduva kurjuse võitmine. Need kaks võimalust pole vastandid, küsimus on vaid, kumba käsitada inimese loomise põhjusena, kumba vahendina eesmärgi saavutamisel.
Kas oli Jumala eesmärgiks inimest luues temaga suhtestuda eeldusel, et inimene valib kurja asemel hea? Või oli eesmärgiks kurjuse võitmine, päästelugu seejuures vaid osa eesmärgi saavutamise protsessist?
Eelnevates kirjatükkides üritasin näidata, et kui inimesekeskne päästelugu jätab vastamata mitmed eksistentsiaalsed küsimused, siis kurjuse võitmine on meie olemasolu põhjusena hoopis loogilisem. Järgnevalt püüan mõne sõnaga vastata kolmele küsimusele, mida antud teema puhul sagedamini küsitakse.
1. Kas Jumal ei võiks soovi korral kurjuse hetkega hävitada?
Sellele küsimusele võiks esitada retoorilise vastuküsimuse: kas vaimulikud isikud on hävitatavad? Üldjuhul omistatakse vaimule ja vaimulikkusele igavikuline tähendus. Seega ei peaks saama vaimuliku maailma isikuid hävitada, nii nagu hävitatakse materiaalseid struktuure (näiteks hiiri ja rotte). Eks samal põhjusel käsitatakse hävimatuna ka inimese vaimu. Kui saatan oleks hävitatav, kas oleks ta siis oma olemaolu ohtu seades mässu alustanudki?
Nagu kehtivad seaduspärasused inimese ja Jumala suhetes, kehtivad küllap samasugused printsiibid ka vaimuliku maailma isikute puhul. Olulisemad neist tulenevad Jumala pühadusest ja armastusest. Näiteks leiame Piiblist, et Jumal ei võta kelleltki ära tema kutsumist ja armuande (Rm 11:29) ehk talle antud vaimulikku positsiooni. Kui see on nii inimesega, küllap kehtib see ka inglitele.
Ka leiame pühakirjast vihjeid, et kogu vaimulik maailm oma isikutega moodustab organismi, kust ei saa kedagi niisama lihtsalt kõrvaldada. Sestap on mõte, et Jumal kurjuse (saatana) lihtsalt hävitada võiks, suhteliselt ebausutav.
2. Kas ei omista taoline lähenemine kurjusele põhjendamatult suurt tähelepanu?
Julgen pakkuda, et kui Jumal tõepoolest soovib kurjusest vabanemist, on see piisav põhjus sellele märkimisväärselt suurt tähelepanu pöörata. Ohtlikuks võib osutuda pigem selle tähelepanuta jätmine. See annaks kurjusele kaheldamatult rohkem tegutsemisruumi ja kannatajaks pooleks jääks inimene.
Suhtudes vaimulikku kurjusesse kui millessegi teisejärgulisse, mida Jumal kasutab inimesele valikuvõimaluse andmiseks hea-kurja vahel, oleme märkamatult asetanud kurjuse hea eesmärgi teenistusse. Sel juhul pole kuri aga enam nii kuri, sest tänu temale saavutab inimene kõrgema väärtuse. Siit edasi minnes võime sarnaselt idareligioonide ja new agega väita, et tegelikult on nii arenguks vajalikud hea kui kuri, et nad moodustavad teineteist tasakaalustava terviku jne.
Piiblisõnum on eelnevast resoluutselt erinev. Kuri on Piiblis kuri ja hea on hea. Ehkki vaimulikus maailmas leiduva kurjuse osas jääb palju väljapoole meie ettekujutus- ja tunnetusvõimet, pole kahtlust, et Jumala eesmärk on kurjusest täielikult vabaneda. Sestap on kohane sellele tähelepanu pöörata.
3. Miks ristiusu sõnum on keskendunud päästeloole, mitte kurjuse võitmisele vaimulikus maailmas?
Selle küsimuse juures võiks eraldi vaadelda usupraktikat ja õpetust, sest ristiinimene just tegelebki oma igapäevases praktikas kurjuse võitmisega (vt nt Ef 6:12 jj). Ei alusta me ju päeva palvega päästetud saada. Küll palume, et suudaksime võita kurjust iseendas ja enda ümber. See on eelduseks kurjuse võitmisele meist kõrgemal tasandil. Päästeküsimuse lahendas Jeesus aga juba 2000 aastat tagasi omapoolse kurjuse võitmisega.
Algkristlaste usulise mõtte keskmes oli Jeesuse taastulek, mis tähendaski sisuliselt lõplikku võitu kurjuse üle. Pole ju midagi loomulikumat kui eesmärgi heaks elades oodata selle peatset täitumist.
Hilisematel sajanditel kirikuvõimu kasvades kurjuse võitmise mõte hägustus. Ei saa ju võimulolijad vahendada võitu, mis veel saabunud pole. Hoopis teine lugu oli pääste vahendamisega, mida tehti suure teoloogilise filigraansusega.
Veel inimesekesksemaks on kristlik mõte muutunud viimastel humanismist mõjutatud sajanditel. Peale Jumala on teised kõrgema sfääri isikud (inglid, deemonid, saatan) teoloogiast praktiliselt kadunud. Järelikult ei saa juttu olla ka nendega seotud põhjustest ja eesmärkidest. Seepärast võibki saatana üle võidu saavutamisest rääkimine mõjuda võõrastavalt. Tegelikult on tegu aga iidse piibelliku eesmärgipüstitusega.
Võit kurjuse üle sisaldab meie taipamisvõime piires kaks olulist aspekti. Esiteks saatanast vabanemise, teiseks olukorra loomise, kus uus langemine enam võimalik poleks.
Läbi ajalooarengute on üha uuesti ja uuesti läbi mängitud "eksperimenti", mis näitab inglite maailmale saatana juhtpositsioonil olemise praktilisi tagajärgi. Jumalakartusele sekundeerib saatana poolt manipuleeritav lihalik inimloomus. Tagajärjed on meile tuttavad, meist veel paremini tunnevad inimajalugu aga kõike seda jälginud kõrgema sfääri olendid.
On ilmne, et Luciferi mässu perspektiiv on igakülgselt läbi nähtud ja uut langemist vaimulikus maailmas karta pole vaja. Leiame Piiblist väljendeid, et tegelikult head inglid juba ootavad selle piinava "eksperimendi" lõppu (loomulikult on tegu eksperimendiga saatana ja inglite jaoks, Jumal teadis selle tulemust algusest peale).
Lõpp ei saabu aga enne, kui maisete võitluste käigus on ettevalmistatud piisavas arvus ja kvaliteedis uusi vaimolendeid: inimesi, kes saatanat ja deemoneid vaimulikus maailmas asendavad. See protsessi osa puudutab kristlasi eesotsas Jeesusega ja on meile tuttav päästeloona. Päästelugu ja vaimuliku kurjuse võitmine ei ole vastandid.
Nii puudutab inimkonna loomise eesmärk kogu inimkonda, aktiivselt aga kristlasi, kes teadlikult kurjuse võitmise oma elusihiks võtnud. Oleme nagu näitlejad elu näitelaval oma heade ja halbade rollidega. Erinevus teatrist siiski selles, et teatud piires on meil võimalik etenduse käigus rolli vahetada.
.
