Inimese muutumisest psühholoogi pilguga

7-8/2011 Tõnu Lehtsaar, religioonipsühholoog

Inimese muutumise ja muutmise küsimus on psühholoogias üks keskseid teemasid. Üldiselt ollakse seda meelt, et inimese iseloomujooned on suhteliselt püsivad, kuid hoiakud, väärtused ja käitumisviisid on õpitavad. Kõik, mis on õpitav, on ka ümberõpitav. Üheks tunnustatud isiksusekäsitluseks on viiefaktoriline isiksuseteooria, mis ütleb, et inimese põhilised püsivad iseloomujooned on: neurootilisus, ekstravertsus, avatus kogemusele, sotsiaalsus ja meelekindlus.

Kogemus näitab, et sügavad identiteedipõhised usulised kogemused võivad muuta ka inimese iseloomu.

Usulisest seisukohast on oluline küsimus: mis ja kuivõrd muutub inimeses näiteks pöördumise või usulise küpsemise käigus. Sellele küsimusele vastamiseks on võimalik eristada inimese hingeelus pinnalisemaid ja sügavamaid kogemusi. Pinnalised on need, mis on seotud üksiku mõtte, tunde, mulje või mälestusega. Sügavamad on need, mis puudutavad inimese identiteeti, inimest kui tervikut, tema vastust küsimusele: kes ma olen.

Usulist kogemust on võimalik määratleda kui eluepisoodi, milles Jumala ligiolu on mõistetav ja/või tuntav. Ka usulised kogemused võivad olla pinnalisemad ja sügavamad. Minu autobiograafiate uurimus näitas, et kõige sügavamad usulised kogemused olid pöördumine, taaspühendumine, kutsumuse tunnetamine ja tagasivaade kogu elule. Igal inimesel on oma sügavaimad usulised kogemused. Kõigil ei pruugi need ulatuda mina ja identiteedini, vaid võivad jääda pinnalisemateks.

.