Jumal kõneleb ka rahvaste põliskultuurides

7-8/2011 Margo Meri, Otepää vabakoguduse pastor

Liidu suvepäevadel on olnud alati põnevaid seminare. Nii ka Mustvees. Otsustasime abikaasaga osa võtta misjoniteemalisest seminarist, mida pidas Gerard Willemsen Rootsi Misjonilepingu kirikust. Järgnevalt mõned mõttekillud, mida suutsin endale jäädvustada. Seminari alguses esitas ta küsimuse: „Miks Jumal on loonud maailma selliselt, et see on nii rikkalik?" Näiteks üks ainulaadne liik orhideesid kasvab ainult Saami mäestiku piirkonnas. Seda ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Jumalale meeldib mitmekesisus ja ilu. See eriline lill on üks osa Jumala ilumeelest – Jumala mitmekesisuse sümbol.

Ka iga inimene on unikaalne. Üks rahvas ei suuda esile tuua kogu jumalanäolisust. Kristus suudab lõimida erinevaid kultuure ja teeb seda, muutes inimeste elusid. Vend Willemsen külastas kord Hiinat. Sealses ühiskonnas oli palju ilusaid laule, aga kogudustes lauldi lääne ülistuslaule, mis olid hiina keelde tõlgitud. Kristlik sõnum tuleb aga panna ka kohaliku keele- ja kultuurikonteksti, et inimesed seda paremini mõistaksid. Vastasel juhul läheb Jumala loodud mitmekesisus kaduma. Sellel on kaks tahku: kas see sünnib Püha Vaimu ühtsuses või ilma. Esimesel puhul oleme lepitanud Jumala mitmekesisuse, teisel puhul on tagajärjeks vägivald, rassism, vastuolud, riid jne.

Jumal on paljude rahvaste pärimustesse pannud sisse loo, et tuleb kord keegi, kes juhatab rahva tagasi Jumala juurde. Neile arusaadaval viisil ja kultuurikeeles. Paulus jutlustas kord Ateenas tundmatust Jumalast, kelle altari ta linnast leidis. Pärimus rääkis Ateena kuninga patust, kes 700 aastat eKr oli ühe alistunud rahva hukanud. Selle ülekohtu järel tabasid maad õnnetused, mille lepitamiseks ohverdati kõigile tuntud jumalatele, aga abi ei olnud. Siis soovitas Delfi oraakel püstitada veel üks altar ja ohverdada ka tundmatuks jäänud loojale-jumalale ning seejärel häving lakkas. Kuulajad ilmselt teadsid seda lugu ja mõistsid Pauluse kuulutust ja paljud võtsid Kristuse vastu.

Seminar esitas minus küsimuse, et kus on meie rahva pärimuses peidus evangeelium? Kuhu on kadunud meie kirikutest Eestile omane kultuur, mida rahvas mõistab? Rahvas läheb laulupeole pidurüüs, aga miks nad ei võiks tulla sellistena kirikusse? Äkki Kristus ongi meie Kalevipoeg, kes ühel päeval koju tuleb ja süütab kõik pirrud kahest otsast? „Küll siis Kalev jõuab koju, Oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma."

23_gerard_willemsen. Foto Ermo Jürma

.