Kristlane ja sõjalised konfliktid

7-8/2011 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

– selline oli meie Liidu suvefestivali ühe seminari teema. Pooleteise tunni pikkuseks kujunenud üritust olid vedamas kirikuloo õppejõud Andres Saumets ja kaplan Urmas Roosimaa.

Oma ettekande sissejuhatuses tõdes A. Saumets, et teema on keeruline. Ammendavat ülevaadet ja lõplikke vastuseid siin anda ei saa. Küll aga võib leida impulsse mõtisklemiseks.

A. Saumets selgitas neid protsesse, mis viisid esimestel kristlikel sajanditel selleni, et vägivalda eitavast kogukonnast sai sõjalist vägivalda kasutav kogukond; et sõjale leiti teoloogilisi ja maailmavaatelisi õigustusi. Kui algul oli kristlaskond marginaalne tagakiusatud grupp, siis 4. saj alguseks oli Rooma impeeriumis kristlasi hinnanguliselt juba 15%. See tähendas üha enam ja enam ka ühiskondlikus elus endale vastutuse, sh poliitilise ja sõjalise vastutuse, võtmist. Praktika, et me üksnes palvetame keisri vägede eest, ise mõõka haaramata, ei saanud kaua püsida.

Ettekandele järgnevat diskussiooni juhtis U. Roosimaa. Esile tulid küsimused, nagu kaitsesõja ja vallutussõja eristamine, relvakandmisest keeldumine, patsifistide kaudne osalemine sõjategevuses. Missugused on need maise elu valdkonnad, kus kristlastel on õige osaleda, kus mitte? Kuidas suhtuda soovi- kasutada relva üksnes haavamiseks? Kuidas peaksid kristlased käituma riigi sisemiste konfliktide puhul, nt kui on vaja maha suruda mässu?

Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie jaoks tuli kõige rohkem esile isikliku vastutuse ja oma südametunnistuse järgi otsustamise tähendus.

Praktika, et me üksnes palvetame keisri vägede eest, ise mõõka haaramata, ei saanud kaua püsida.

23_saumets_roosimaa. Foto Helari Hellenurm.

.