09/2011 Ene Paldre, 10 aastat abielus Lehoga, 6aastase Johanna, 4aastase Loora ja 2aastase Matilde ema
Tahtsin anda emmedele-kaasvõitlejatele mõned praktilised näpunäited, kuidas jääda ellu tihenenud ajakavaga koduses argirutiinis. Siis ent taipasin, et tegu ei ole üksnes vaimuliku küsimusega, vaid ellujäämisega üldse.
Kui igapäevane pere toitmise, kodu koristamise, pesupesemise, magamata ööde, oma kallite laste jonnihoogude jõuetuksvõttev murdlaine meid jalust rabab, kuidas siis uuesti tõusta? Lisagem siia veel hooajalised aiatööd, hoidiste valmistamine, muhkude-haavade tohterdamised, ootamatud haiglasviibimised, külaliste vastuvõtmised. Iga emme võib seda loetelu jätkata või ka lühemaks teha.
.Õnneks ei ole see kogu tõde emaksolemisest. On loendamatu hulk neid õnnehetki, kui väikesed moosised käekesed su kaela ümbert kinni võtavad ja sa kuuled südantsoojendavaid sõnu: „Emme, sa oled ilus, armas, musi, kalli-pai!" Või kui su tütar ütleb, et kui tema suureks saab, siis tahab ta samuti emmeks saada. Kui sulle kingitakse oma kõige suurema hoolega joonistatud pilte või meisterdatud mänguasju või avaldatakse soovi olla ainult emmega kahekesi. Kui lapsed saunas su selga pesevad. Või püüavad üksteise võidu mõistatada, milline värv või lill emmele kõige rohkem meeldida võiks ja siis sulle omatehtud lillekimbu ulatavad. Kui su koolieelikust tütar tõuseb hommikul üles ja keedab ise putru, siis läheb meel kohe eriti rõõmsaks!
Ometi on igal emal hetki, mil tekib väsimus ja tühjuse tunne. Kui küsid, kuhu on kadunud mu suhe Jumalaga? Millal ma viimati rääkisin südamest südamesse oma kalli abikaasaga? Mõnikord vaevab kahjutunne, et ei jaksa enam koguduse töösse panustada, nagu enne laste sündi. Raske on olla kõrval muust elust, mis on väljaspool kodu. Kui jagasin kunagi neid mõtteid oma emaga, siis ta lohutas mind Koguja sõnadega: „igale asjale on määratud aeg." Lapsed on väikesed üks kord elus ja praegu on nemad minu esimene misjonipõld ja kogudus. Küll tuleb see aeg (ja see tuleb kiiremini, kui ma usun), kui ma jälle tegutsen rohkem pereringist väljas ja koguduses. Minu ema on nüüd pensionieas ja elab väidetavalt kiiremat elu kui kunagi varem. Käib haigeid ja vanu vaatamas.
Kuni ma ei ole veel sellesse aega jõudnud, on mul vaja ellu jääda, soovitavalt rõõmsa ja õnnelikuna. Kõige olulisem jõuallikas on mulle isiklik suhe Jumalaga. Kui see on olemas, siis lähevad ka ülejäänud asjad paika. Nii saan ma oma elule õige perspektiivi ja võin rõõmsas usalduses elada iga oma väikest argipäeva, teades et see on antud hetkel minu parim võimalus ja et kõik kulgeb taevase Isa plaani kohaselt.
Jagan järgnevalt oma kogemusi.
1. Kohe hommikul ärgates võid sa öelda: „Tere, Püha Vaim, täna ma tahan kuulda ja järgida sinu juhatust! Palun, aita mind selles!" Pikemalt ei olegi alati vaja.
2. Hommikusöögi ajal, kui lapsed juba söödetud ja lauast lahkunud, võid jääda veidi kauemaks istuma ja lugeda Piiblit.
3. Laste lõunaune ajal või kui lapsed vaatavad lastesaadet saad võtta vaikse palveaja ja mõtiskleda Jumala sõna üle. Koristamise soovitan ära unustada, küll seda jõuab ka koos lastega.
4. Beebivankriga jalutades on suurepärane palveaeg. Seda muidugi siis, kui on veel üks laps või kui suuremad lapsed on lasteaias.
5. Beebit imetades on väga hea Piiblit lugeda ja mõtiskleda.
6. Kartuleid koorides võid laulda vaimulikke laule – varsti laulavad lapsed kaasa!
7. Õhtul, kui lapsed juba magavad, on minu jaoks üks paremaid aegu Jumala sõnasse süvenemisel. Võib-olla mõnele teisele sobib hoopis hommikutund. Eriti hea on, kui siis saab ka koos abikaasaga loetu üle mõtteid vahetada ja palves olla. Ühine õhtupalve abikaasaga on hindamatu väärtusega.
8. Päeval võid lastele piiblilugusid ette lugeda. See on ühine kvaliteetaeg kohe mitmel põhjusel: saad ise vaimulikult toidetud ja lapsed kuulevad piiblilugusid. Loetu tekitab lastes sageli küsimusi ja nii tekib hea võimalus sisulisteks vestlusteks.
9. Autoga sõites on minu parimad palve- ja ülistuskogemused. Kui sõidan üksi poodi, lastele lasteaeda järele või palvegruppi, siis laulan ja palvetan sageli valjusti. Perega kuhugi sõitma hakates teeme enne koos sõidupalvet.
10. Kodugrupp on minu jaoks olnud väga tähtis. Meil on Tartu Kolgata koguduses iganädalane emmede palvegrupp, millest on Teekäijas (5/2008) juba varem juttu olnud. Igal juhul on suur Jumala õnnistus, et võime pisikese „kogudusena" üksteise rõõme ja koormaid kanda, julgustada ja toetada. Palveks võib ka kahekesi kokku saada. Olen kuulnud eakatest(!) inimestest, kes üksteisest kaugel elades palvetavad kord nädalas Skype'is ehk siis interneti kaudu.
11. Julgustav kaaslane motiveerib sind vaikset aega võtma. Minul on kogemus ühest emmest, kes kohtudes küsib: „Kui kaugel sa oma piiblilugemise järjega oled? Mida sa seekord head oled avastanud?" Tema ise loeb ka ja nii saame mõlemad teineteist julgustada.
Kui seda nimekirja vaadata, siis tundub, et päevas ju muud ei olegi kui ainult võimalusi vaikseks ajaks. See on ja ei ole ka nii, teab iga ema. Jumala suur arm kannab läbi ka neist päevist, mil vaikne aeg on ära jäänud. On hea teada, et Jumal ei mõista meid hukka, vaid käib julgustades oma laste kõrval ka „pimedas orus".
Kuna elu on tervik, siis tahan elada iga hetke koos Jumalaga – selles aitab Kristuse arm ja Püha Vaimu osadus.
