3/2011 Meelis Vesi Pärnumaalt
Algus Teekäijas 1/2011 Jaanuari numbris esitasin sama pealkirja all küsimuse, miks Jumal lõi inimese? Kui tähtis see küsimus meie arvates on?
Loomise eesmärgi olulisust aitab taibata see, et oleme ka ise teatud mõttes loojad. Oma kodudes näeme sadu inimeste loodud esemeid. Mõistagi oskame nimetada kõigi nende otstarvet. Muidu ei saaks neid ju kasutada. Kõik esemed on loodud kindla eesmärgiga.
Looduse keskel taolist eesmärgipärasust ei kohta, sest mis eesmärk võiks olla juhuslikul puuoksal, liivahunnikul või tuulepuhangul? Paremal juhul aimame looduse kui terviku loomise mõtet.
Seega seostame eesmärki just konkreetselt valmistatud asjadega. Ühtlasi on eesmärk (otstarve) loodud asjade tähtsaim tunnus. Vastavalt sellele on põhjust arvata, et eesmärk on ka inimelul. Et meid luues oli Jumalal kindel eesmärk.
Filosoofiaõpikutest saame lugeda, et inimelu eesmärgist saabki rääkida ennekõike seoses religiooniga. Just religioon vahendab mõtet loomisest ja loomine viitab eesmärgile. Maailma ja inimest materialistlikult käsitades on inimelu eesmärgist rääkimine hoopis keerulisem.
Usklikena pole meil ehk põhjust filosoofiale liigset tähelepanu pöörata. Küll võime tunnustada ütlust, et filosoofia esitab küsimusi, usk (Piibel) vastab neile küsimustele.
Milline on vastus meie olemise põhiküsimusele?
Küsides juhuslikelt inimestelt, mida nad oma elu eesmärgiks peavad, saame erinevaid vastuseid. Näiteks, et selleks on head suhted kaasinimestega, tubli töötegemine ja loomingulisus. Pakutakse ka enesega rahulolu ja reisimist. Küsimusse süüvides ütleb endast lugupidav kodanik, et tema elu mõtteks on inimkonna õnn – nii olulises küsimuses ei saa ju olla liialt enesekeskne.
Arvatakse ka, et igaühel on oma elu mõte või et kõik taandub lõpuks seksuaalsusele.
Miskit õiget on kõigis taolistes arvamistes. Siiski ei saa ühtki neist pidada põhjuseks, miks Jumal meid lõi ehk elu tõeliseks eesmärgiks. Ja nimelt ühel väga lihtsal põhjusel – iga eesmärki omava loodud objekti eesmärk on väljaspool teda ennast. Seda on oluline meeles pidada ka inimelu eesmärgi puhul, sest meil on kiusatus otsida oma olemasolu mõtet lähtuvalt iseendast. See pole aga loogiline.
Võrdluseks võime võtta mistahes inimese poolt loodud asja, mille eesmärk on meile tuttav. Näiteks sellise igapäevase tarbeeseme nagu tool. Pole kahtlust, et tooli eesmärk on väljapool tooli. Selleks on istumisvõimalus inimesele. Oleks kummaline väita, et tooli eesmärgiks on olla tool, olla tugev tool, olla ilus tool jne.
Tuleb selgelt eristada kahte asja – loodud objekti omadusi ja tema eesmärki. Esemete puhul saame sellega hiilgavalt hakkama. Kui asi puudutab aga meid endid, muutume vahel ebaloogilisteks ja üritame elu mõtet näha elu kvaliteedis (omadustes).
Kahtlemata kuulub kvaliteet elu juurde. Meie tegemised ja tahtmised ei saa aga olla elu tõeliseks eesmärgiks, põhjuseks, miks Jumal meid lõi.
Võime küsida, kas taoline inimelu võrdlemine elutu objektiga on lubatav? Ateistlike vaadetega filosoof Bernard Russell väitis, et juba elule eesmärgi otsimine alandab inimese eseme seisusesse ja on seepärast vastuvõetamatu. Samuti on pakkunud mõni skolastik, et elusolendite eesmärk on olendites endis, mitte väljapool.
Küll ei arva nii Piibel. Seal võrreldakse inimest näiteks saviga, millest pottsepp anuma valmistab. Loomulikult teeb ta seda väga konkreetsel eesmärgil ja midagi alandavat selles savi jaoks pole. Pigem ülendavat, mis seisneb savi suhtestumises endast kõrgemaga – inimesega.
Seega asetab inimeksistentsi eesmärk meid vahendi rolli ja nagu teame, on eesmärk ja vahend kaks erinevat asja. Oleme vahendid meist väljapool asuva vajaduse (probleemi) lahendamisel.
Lähtuvalt sellest tuleks arvata, et inimelu mõte puudutab mingil moel kõiki inimesi. Samas see siiski ei välista, et näiteks usklikel on selle eesmärgi saavutamisel eriline osa.
Taolisele kõiki inimesi puudutavale eesmärgile mõeldes võib tunduda, et ehk peaks sellega tegelemise siiski Jumala hooleks jätma. Näiteks möönis ka kuulus prantslane Rene Descartes, et inimese poolt on lausa jultumus soovida oma loomise eesmärki teada saada.
Kui see aga nii oleks, peaksime loobuma mistahes eksistentsiaalsete küsimustega sügavuti tegelemast. Seda me aga teha ei taha ja nagu eelmises kirjatükis osutasin, on meie loomise eesmärgist räägitud juba Piibli esimesel leheküljel. Seega on meil võimalus oma elu mõtet teada.
Meenub ka korduvalt kuuldud arvamus, et meie olemise eesmärgiks võiks olla Jumal ise, meie Looja. Osalt on see loogiline, samas leiame Pühakirjast hulgaliselt viiteid, et Jumalal endal meie käest midagi tarvis ei ole. Ta on täiuslik. "Jumal... ei lase end inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja. Tema ise annab kõigile elu ja õhu ja kõik." (Ap17:14-15)
Mida võiks täiuslik Jumal siis ebatäiuslikult inimeselt oodata?
Kuulsin hiljuti ühe tuntud isiku heietust, et tema ei oska maailma ja inimese loomisele paremat põhjust leida kui Jumala uudishimu. Ehk siis Jumala soov näha, kuidas inimesed siin maapeal oma asjadega hakkama saavad.
Kui Jumal on aga täiuslik, kuidas saame rääkida tema uudishimust? Ta teab ju nagunii kõike. Või on asi hoopis vastupidi – uudishimu kuulub täiuslikkuse juurde ja selleta oleks tegu ebatäiuslikkusega?
Taoline arutlus muutub paraku targutamiseks. Selle asemel oleks mõistlik pöörata tähelepanu hoopis inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemile ja küsida: miks on inimkonna ajalugu nii kannatusterohke? Mis seos on sel meie olemasolu põhjusega?
Kas Jumal ei suutnud luua inimkonda vabana kurjusest ja kannatusest? Kas ta pole ju kõikvõimas. Või ei tahtnud ta seda? Kuidas saame sel juhul rääkida ta pühadusest ja armastusest? Ilmselt oleme neid küsimusi varemgi kuulnud.
Nimetatud kahtlustega on helged pead tegelenud läbi sajandite ja arvan, et asjasse peaks selguse tooma just meie loomise põhjuse mõistmine.
Ristiinimestena oleme kindlad, et inimkonna kannatuste taga pole Jumala otsene tahe. Kannatuste põhjus peab peituma kusagil mujal.
Nagu öeldud, on 1.Moosese raamatu esimese peatüki järgi inimese loomise eesmärgiks valitsemine kalade, lindude, loomade ja roomajate üle. Kas ütleb see midagi inimkonna kannatuste põhjuse kohta? Tundub, et ei ütle. Või siiski?
Loodetavasti avaneb aga peagi võimalus teemat jätkata.
Võime tunnustada ütlust, et filosoofia esitab küsimusi, usk (Piibel) vastab neile küsimustele.
Iga loodud objekti eesmärk on väljaspool teda ennast.
.
