04/2012 Margus Kask, KUS rektor
I osa
Matteuse evangeeliumi eelviimases lauses kõlab Jeesuse käsk: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" Kas see kehtib ka meile? Me ei pea ilmselt selles küsimuses korraldama hääletust. Jeesuse nõue on maksev ka 21. sajandi kogudusele. Kuna kogudus koosneb konkreetsetest inimestest, siis peavad just koguduste liikmed seda käsku täitma. Igaüks muidugi oma moel ja vastavalt oma annile.Mulle teeb rõõmu, et „jüngerdamise" teema on meie kogudustes praegu moes. Õigem oleks isegi öelda, et rõõmu teeb Jeesuse sõnade tõsiselt võtmine. Käesolevas kirjutises soovin anda omapoolse panuse Jeesuse käsu paremasse mõistmisse ja ellurakendamisse. Kuna evangelist Johannes ütleb, et „alguses oli Sõna", siis esmalt vaatlen väljendeid „jünger" ja „jüngriks tegema/saama" ning nende tähendust piiblimaailmas.
Uues Testamendis on jüngriks saamist tähistavaid tegusõnu kasutatud neli korda (Mt 13:52; 27:57; 28:19; Ap 14:21). Vanas Testamendis sellist tegusõna ei esine. Küll aga on Eelija ja Eliisa loos mainitud prohvetite koole ning ühtlasi jutustatud viiekümnest prohvetijüngrist, otsetõlkes „prohveti pojad" bēnê hannebîîm (2Kn 2:3). Heebrea „poeg" on väga mitmetähenduslik, kuid ka eesti keeles on seoses pojaga erinevaid väljendeid: „vaimne poeg", „isamaa poeg", „mägede pojad", „talupoeg" jne. „Poeg" tähendab ikka esmalt järeltulijat. Iisraeli ühiskonnas olid pojad väga tähtsad, eriti esmasündinud poeg. Poegadel olid kohustused oma vanemate ees, tihti võisid nad olla lausa vastutavad näiteks oma isade võlgade eest (2Kn 4:1), samuti pidid nad teinekord oma isa eest karistust kandma (Jos 7:24-26; 2Sm 21:1-9).
Vanas Testamendis on kasutatud sõna „poeg" mitmesugustes seostes. Üheks tähenduseks on kuulumine teatud elukutset omavate inimeste hulka. Selles seoses näeme ka väljendit „prohvetijüngrid/pojad". Siin on taustaks antiikajastu tava, et õpetaja-õpilase vahekorda kirjeldatakse isa-poja suhte abil. Sellise prohvetijüngrite kooli kohta ei ole meil palju andmeid. Ilmselt ei olnud seal tegemist karismaatilisele isikule pühendunud järgijatega, vaid pigem nendega, kes ühiselt õppisid prohveti kõrval tundma Jumala sõnumit.
„Jüngri" olemusse kuulub järgimine. Nii leiame Vana Testamendi jutustustest mitmeid paare: Mooses ja Joosua, Eelija ja Eliisa, Jeremija ja Baaruk. Nende puhul oli tegemist kas siis teenri ja isanda või ka prohveti ja assistendi suhtega. Õpetaja ja tema õpetuse andunud järgimist seal ei olnud, sest vanatestamentlikule mõtteviisile oli võõras inimisiksuse seadmine usuliseks ja moraalseks eeskujuks. Piibli nõue on, et pühendutakse ainult Jumalale (vrd 3Ms 25:18).
Vanas Testamendis ilmub sõna „õpilane/jünger" ainult ühel korral (1Aj 25:8). Seal jutustatakse templi muusikute teenistuskordade liisuheitmisest, kus osalesid „õpetajad koos õpilastega". See kirjakoht räägib konkreetse oskuse ja elukutse edasiandjatest ehk n-ö meistritest-sellidest.
Iisraeli usk põhines ilmutusel. Jumal avaldas oma tahet inimeste kaudu ning prohvetid ja jumalasulased ei kõnelenud ei enda eest ega enda pärast. Nad olid Jumala sõnumi vahendajad. Nende eesmärk oli pühenduda üksnes Jumalale. Seepärast ei leia me Vanast Testamendist suurte liidrite järgimist. Nii nimetab ka Mooses ennast kõigest Jumala sulaseks (2Ms 4:10jj, vrd 4Ms 12:3).
Siin peitubki põhjus, miks Vanas Testamendis sisuliselt ei räägitagi jüngritest ehk nendest, kes on oma elu pühendanud kellegi järgimisele. Juutide jaoks oli Siinail antud lepingu pidamine elu kõige olulisem küsimus. Prohvetid kuulutasid Jumala sõna ja templis toimus Jumala seadmiste järgi korraldatud teenistus.
Järgmises osas heidame „jüngerlusega" seoses lähema pilgu Uuele Testamendile.
.
