05/2012 Margus Kask, KUS rektor
II osa
Kui Vana Testamendi mõttemaailmas ei tuntud „jüngerlust", siis rabiinlikus judaismis oli asi juba teisiti. Rabid olid (ja on) Pühakirja õpetajad ja tõlgendajad ning pärimuste talletajad. Umbes aastast 150. eKr hakkasid nad järjest enam Iisraeli usuelus esile kerkima. Eelkõige olid rabid seotud variseride parteiga. Olgu öeldud, omasid variserid rahva hulgas väga suurt poolehoidu, tegemist oli lugupeetud juhtide ja õpetajatega. Rabide roll muutus judaismis eriti oluliseks peale Jeruusalemma hävitamist aastal 70. Rabidel olid mitmed koolkonnad, kaht tuntumat nendest nimetati kuulsate rabide Hilleli ja Šammai järgi. Hilleli (u 110. eKr – 10. pKr) tegutsemise kõrgaeg jäi aastatesse 30. eKr – 10. pKr ja sellest ajast on pärit tema ütlus: „Seda, mida sa vihkad, ära tee oma kaaslasele; see ongi kogu Toora ja kõik ülejäänu on selle kommentaar."
.Meiega seob Hillelit apostel Paulus. Nimelt õppis Paulus rabi Gamalieli „jalge ees" (Ap 22:3), keda peetakse Hilleli silmapaistvaimaks õpilaseks ja kellest sai Hilleli järglane. Tavaliselt olid rabidel ka õpilased, kes jagunesid kaheks: algajad ja silmapaistvalt edasijõudnud. Rabide õpilasi nimetati talmîd. Viimase ülesanne oli õppida tundma Toorat (Moosese Seadust) selliselt, et ta saaks hõlvatud kogu juutlikust traditsioonist, nii kirjalikust kui suulisest. Talmîd kuulus oma õpetajale, kellele ta lausa truualamlikul moel allus. Valitses arusaam, et rabide teadmine annab otsese ligipääsu Pühakirjale ja hõlbustab pühade seaduste mõistmist ja ellurakendamist. Rabidest kujunesid Seaduse vahendajad. Kogu õppimine oli talmîd-i jaoks ette ära määratud õpetaja autoriteediga ja tema tõlgendusega Seadusest. Õpilase iseseisvad uurimised ja õppimised väljaspool õpetaja autoriteeti olid mõeldamatud.
Ideaalpildis oleksid pidanud kõik (meessoost) iisraellased olema Seaduse õppijad. Enamus läbis rabide juures siiski vaid algastme. Kuid need, kes olid õpingutes edukad, ordineeriti rabide kogukonda. Nii said nad õiguse osaleda vaidlusaluste küsimuste lahendamisel ja samuti õpetustegevuses. Lisaks langes Seaduse õppijate üle Seaduse au ning seepärast oli rabide õpilase roll väga ihaldusväärne. Siinkohal võib mainida, et Jeesuse ajal (ja juudi kultuuriruumis tol ajastul üldiselt) oli ainult meessoost isikutel võimalik olla Seaduse õpilase rollis.
Naised ei tohtinud ei õpetada ega õppida. Apostlite tegude 9:36 räägib aga naisjüngrist nimega Tabiita. See märkimisväärne teade kõneleb olulisest muudatusest, mille tõi Jeesuse õpetuse järgimine. Ka Paulus ütleb, et me oleme „Jumala lapsed Kristuses Jeesuse" ja „ei ole siin meest ega naist" (Gl 3:26-28).
Uuest Testamendist toon esile kaks kõige tähtsamat tunnust „jüngerluse" kohta. Esmalt Jeesusele pühendumine ja seotus temaga. Jüngriks ei saadud teatud juhuslike tingimuste kokkulangemise tagajärjel, vaid Jeesuse isikliku kutse alusel. Küllap oli näiteks Peetrus ka varem Jeesust kohanud, kuid Õpetaja isiklik kutse ja pühendumine tegi temast õpilase (jüngri). Läbi evangeeliumi on näha, et õpilased oma Õpetajaga olid lahutamatult seotud. Jeesuse ristisurma järel tekkinud jüngrite heitumustundeid saab seletada ka sellega, et neile ei piisanud lihtsalt Jeesuse õpetuspärandist. Nad vajasid Õpetajat. Ülestõusmine ainult võimendas Jeesusega seotuse tunnet.
Teise tunnusena võib nimetada, et jüngrid allusid Jeesusele. Kui rabide õpilased võisid ühel heal päeval saada ise rabideks, siis Jeesuse jüngrid jäidki lihtsalt jüngriteks. Jeesuse õpilane oli see, kes „jääb minu sõnasse" (Jh 8:31) ja kes peab tema korraldusi ja käske (nt Jh 13:34,35; Mt 5-7 jne). Oluline on meeles pidada, et Jeesuse järgimine tähendas tema „ikke" enda peale võtmist ja temalt õppimist (Mt 11:28-30). Jeesuse õpilaseks olemine tähendas lisaks ka oma „risti enese peale võtmist" ja oma Õpetaja järgimist.
Artikli järgmises osas esitan mõned järeldused Matteuse evangeeliumi lõpus meile antud jüngriteks tegemise käsu kohta.
Jüngriks ei saadud teatud juhuslike tingimuste kokkulangemise tagajärjel, vaid Jeesuse isikliku kutse alusel.
