Narratiivi kasutamine iseloomukasvatuses I

09/2012

Kerli Indermitte kokkuvõte oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari diplomitööst. Töö juhendajaks oli Meego Remmel.

Inimeseks kasvamisest ja kasvatamisest18 kerli-1
Kasvatusküsimustega seonduv annab põhjust nii arutlusteks kui muretsemiseks. Vanematel jääb üha vähem aega laste jaoks ning suure osa oma päevast veedavad lapsed väljaspool kodu koos eakaaslaste ja professionaalsete kasvatajatega. Ühtlasi suureneb ühiskondliku mõju osatähtsus laste iseloomu, harjumuste ja vaadete kujunemisel. See mõju pole aga terviklik ja selgeid väärtusi kandev, üheselt mõistetav ega tõlgendatav, vaid üpris katkendlik ja hoomamatu.
Nii lapsevanemad kui õpetajad seisavad silmitsi küsimustega: Kuidas kujuneb lapse arusaam heast ja halvast, õigest ja valest, väärtuslikust ja väärtusetust? Millal areneb lapse iseloom ning mida on võimalik teha, et last inimeseks kasvamisel toetada? Neile küsimustele vastamine on vajalik. Selles on abiks vooruseetika ja iseloomukasvatus, mille eesmärgiks on teadlik püüe arendada voorusi ja aidata lastel headeks inimesteks saada. Vooruslik iseloom on kogum omavahel põimunud häid omadusi, mida tuleb teadvustada, väärtustada ja teadlikult harjutada. Sellega on võimalik tegeleda nii kodus, koolis, lasteaias, kui ka pühapäevakoolis.

Ei tohi unustada, et vabadus on alles kasvatuse lõppsiht, mitte lähtepunkt.

.

Üks võimalus vooruste tutvustamiseks on kõlbeliste lugude jutustamine. See on aastatuhandeid kujundanud laste arusaama iseendast, ümbritsevast maailmast ning inimeseksolemisest üldse. Lood on otsekui uksed paremasse ja puhtamasse maailma. Eesti keeleteadlane Mati Hint on öelnud, et valdavalt kasvatavad järgmise haritlaste põlvkonna üles ikkagi eelmise põlvkonna haritlased. Ilmselt on samamoodi kristlastega. Me peame kristliku usu ja inimesekäsitluse edasi(k)andmist vajalikuks ja võimalikuks Jumalalt saadud ülesandeks. Oluline on, et me täiskasvanutena teadvustaksime oma rolli laste elude kujundamisel, sest lapsepõlves kogetu ja õpitu jääb elukogemuse aluskihtidesse.

Lapse areng
Iga laps on unikaalne, Jumala näo järgi loodud isiksus ja nii on ka igaühe areng kordumatu. Siiski on vajalik teada ja arvestada üldkehtivaid printsiipe. Isiksuse areng on kogu elu jooksul toimuv protsess, mis algab lapseeas ja sõltub paljudest teguritest.18 lugusid saab labimang-1
Last mõjutavad lisaks bioloogilistele teguritele kõik tema jaoks kaaluka tähtsusega inimsuhted, paigad, kus ta sageli viibib ning sündmused, millest ta osa saab. Terviklikuks inimeseks areneb laps ainult siis kui teda ümbritseb sünnist alates normaalne keskkond, mille loovad eelkõige vanemad. Varases arengus on oluline roll lapse ja tema vanemate vahel tekkival kiindumussuhtel, hiljem järjest lisanduvatel suhetel väljaspool kodu. Oluline on heade tegude tunnustamine, kuna selline positiivne kogemus innustab last uutele katsetele. Väikelaps ei mõista tunnustust selle eest, et ta jättis midagi halba tegemata, kuid ta mõistab tunnustust hea teo eest, mida ta tegi.

Hea kodu ja perekond on kõige loomulikum ja turvalisem keskkond, kus laps areneb sotsiaalselt tundlikuks, ennast usaldavaks ja teistega arvestavaks inimeseks.

Väikelapseeas toimub hea ja kurja, õige ja vale piiritlemine eelkõige emotsioonide vahendusel. Õppimine toimub paljuski eeskujude varal, kellega õppijal on tekkinud emotsionaalne side. Lapse üldise arengu aluseks on mitmekülgne tegevus, suhtlemine ja mäng ning väga tähtis on kogu koolieelne aeg.

Kasvatuse sisu ja tähendus
Kasvatus on teadlik ja eesmärgistatud tegevus, mille kaudu vahendatakse väärtusi. Ühiskonna seisukohast vaadatuna on see kogetu ja saavutatu järjepidev edasiandmine põlvest-põlve – protsess, milles läbi üksikisikute arengu toimub kogu inimkonna areng. Kasvatusteadlase Maie Tuuliku sõnul saab inimene inimeseks alles kasvatuse kaudu, kuna just see tõstab inimese kõrgemale bioloogilisest olemisest ja istutab temasse vaimsuse (kultuuri). Mõistust haritakse ja iseloomu kasvatatakse. Kui iseloomu vormimine jätta unarusse, on tulemuseks viltukasvanud inimene. Nii ongi üheks kasvatuse olulisemaks eesmärgiks lapse isiksuse ja iseloomu kujundamine, et ta oleks täiskasvanuks saades iseennast leidnud ja teisi austav inimene.Kuna 21. sajandi alguse maailmas ei ole ühtset käsitust heast ja halvast ning kõigile ühistest väärtustest on loobutud, on nii vanemad kui õpetajad tihti nõutud. Kristlastena me soovime, et laps võtaks omaks kristlikud väärtused hoolimata sellest, kas ühiskond neid väärtustab või mitte.
Kasvatuses on keskne tähendus väärtustel; ühelt poolt suunavad nad kasvatuses tehtavaid valikuid, teiselt poolt kasvatus säilitab väärtusi. Laps ise ei suuda luua maailmast terviklikku pilti ning ainult täiskasvanu abiga õpib ta turvaliselt, õigesti ja mõttekalt tegutsema. Kui ta sellest toetusest ja juhendamisest ilma jääb, siis võib ta toimida valesti ning seada ohtu iseenda, teised inimesed ja keskkonna. Kui kasvavale lapsele ei seata turvalisi piire, tekib tal psüühiline ülekoormatus, mis tekitab juurtetuse tunnet ning ebakindlust. Laps vajab teel iseseisvusele ja vabadusele täiskasvanupoolset juhtimist ja abi, kuni ta suudab lõpuks juba iseseisvalt otsuseid teha ja nende eest vastutust kanda. Seega ei tohi unustada, et vabadus on alles kasvatuse lõppsiht, mitte lähtepunkt.

Kodu osa lapse isiksuse kujunemisel
Lapsepõlv on aeg, mil päevast-päeva omandatakse aina uusi oskusi ja harjumusi. Hoolimata ühiskondlikest muutustest on perekond endiselt see, kes vahendab lapsele kehtivaid norme ja tõekspidamisi ning peab seetõttu tunnetama oma rolli lapse väärtuskasvatuses. Last mõjutavad väga tugevasti ema ja isa, aga ka vanavanemate eeskuju, suhtumised, käitumine ja omavahelised suhted. Ühendavad suhted liidavad perekonnaliikmeid ja soodustavad positiivse kliima tekkimist. Kui peres puuduvad ühised seisukohad, tekivad lahutavad suhted. Lapsed vajavad kodus ennekõike turvalist keskkonda, kus nad õpivad sündmustest, harjuvad valikuid tegema ja tunnetavad endaga arvestamist.19 kui lugemine selge
Väärtuste kujunemiseks ja väärtushinnangute kinnistumiseks vajavad nad aega ja võimalusi, palju suhtlemist eakaaslaste ja täiskasvanutega, keda vaadelda ja jäljendada, kellega seltsida ja mängida. Hea kodu ja perekond on kõige loomulikum ja turvalisem ja keskkond, kus laps areneb sotsiaalselt tundlikuks, ennast usaldavaks ja teistega arvestavaks inimeseks. On oluline, et lastega vahetult tegelevad inimesed aitaksid analüüsida filmides nähtut, õpetaksid kriitiliselt suhtuma ülekohtusse ja vägivalda ning väärtustama eetilist külge inimese käitumises. Soovitustest, nõuannetest ja manitsustest rohkem mõjutab laste kõlbelist arengut vanemate tegelik käitumine kui eeskuju.
Alasdair McIntyre'i järgi on moraal alati seotud sotsiaalselt lokaalse ja konkreetsega – vooruslik saab olla vaid osana traditsioonist. Erich Fromm leiab, et kõige mõjuvam on elav eeskuju ja kõige paremini õpetab küpse, armastava inimese lähedus.

Eelmistel ajajärkudel hinnati kõige rohkem silmapaistvate hingeliste omadustega inimest ning õpetaja ülesanne ei olnud üksnes teadmiste, vaid hoopis kindlate inimlike omaduste edasiandmine. Ka tänapäeval tuleks lastele pakkuda lisaks teadmistele ja õppimisoskustele midagi püsivat ja muutustest sõltumatut. Ehkki kaasajal väärtustatakse pluralismi ja sallivust, tuleks lastele samal ajal õpetada suhteliselt väikesearvulisi põhiväärtusi, millele rajada oma elu ja vaated. Selleks et need lapsele avaneksid, on vaja täiskasvanu toetust.
Elu suured küsimused õige ja vale, hea ja halva kohta ei sünni ega saa vastuseid iseenesest. Õpetagem pigem vähem, aga põhjalikumalt, et lastes kujuneks võime uurida ja hinnata asju tähenduse ja tähtsusjärjekorra kohaselt, selle järgi, kas need on head või halvad, õiged või valed, pinnapealsed või sügavad. Just need põhiväärtused on inimliku elu eelduseks ning loovad tugeva identiteedi, millele ka keerukates oludes võib toetuda.
Meeli Tankler on öelnud: „Jumal on loonud inimlapse koos temas varjul olevate lugematute võimalustega, aga vastutuse nende võimaluste arendamise või unarussejätmise eest on ta pannud kõigi nende täiskasvanud inimeste õlgadele, kes seda last ümbritsevad. Me ei saa seda vastutust mingil viisil maha panna, me peame julgema seda kanda." Olgem siis sellised inimesed, kes tahavad seda teha.

Järgneb Teekäijas 10.2012