10/2012
Kerli Indermitte
algus Teekäijas 09.2012
Inimeseks kasvamine – voorusi tutvustavate lugude läbi
Armastus, andekspalumine ja andeksandmine, ausus, sõnakuulelikkus, enesevalitsus, arukus, julgus, töökus, koostööoskus, tänulikkus, sõbralikkus, lahkus ja abivalmidus – kes meist ei igatseks, et meid tuntaks selliste omaduste järgi?
Minu lõputöö tulemuseks on õppematerjal, mis tutvustab neid voorusi eelkooliealistele lastele lugude kaudu. Iga voorust ilmestavad piiblilugu, muinasjutt ja lugu tõsielust. Eri liiki lood võimaldavad erinevaid emotsioone ja tähendusvälju ning on osaks laste igapäevaelust ja maailmamõistmisest.
.
Piiblilugu on tihti seotud Jumala sekkumisega ja kindla väärtuskorraga. Seda jutustades tuleks rääkida sellest, kui ajaloos aset leidnud sündmusest, milles väljendus Jumala abi inimestele, aga ka inimeste endi osast neis sündmustes.
Muinasjutu tegevus toimub harilikult imepärases maailmas, kus inimeste õnneigatsus täitub, headus tasutakse ja kurjus karistatakse. Muinasjutu tähendus ei ole mitte niivõrd kõigis imelistes sündmustes, vaid selle kaudu avanevas moraalis.
Igapäevaelu kujutavates lugudes reeglina üleloomulik element puudub, kuid just tänu sellele on lapsel lihtne selle loo tegelastega samastuda. Lugu on hea kasutada esimese sammuna vooruste tutvustamisel, sellele võiksid järgneda arutelu ja ühised tegevused, mis aitavad seda voorust ka rakendada. Oluline on äratada lastes uudishimu ja teadmisjanu, ärgitada neid ise küsima, iseseisvalt mõtlema ja põhjendama, ning suunata lapsi ühisvestlustes arutlema. Küsimusi võiks esitada nii, et lapsed omaenda vastustega tõele lähemale jõuaksid ja küsimused peaksid olema avatud, mitte eeldama ainult üht õiget vastust. Lugude jutustamine aitab lastele voorusi õpetada liialt moraliseerimata, pigem eeskujusid pakkudes ja lapsi vooruslikult käituma inspireerides.
Armastuses juurduvad voorused
Kuna meie keele- ja meeleruumis on armastuse mõiste aja jooksul üha enam hägustunud, on kindlasti oluline anda lapsele terviklik ja positiivne pilt selle sõna algsest ja sügavamast tähendusest ning laiemast tähendusväljast. 1Kr 13:4-7,13 kirjeldatakse armastust tema erinevates väljendusvormides. Selle kirjakoha valgel võib vaadelda erinevaid voorusi lihtsalt armastuse erinevate tahkudena. Pühakiri räägib, et armastus on pika meelega (kannatlikkus, pikameelsus); armastus hellitab (õrnus, heatahtlikkus); ta ei ole kade (heldus, lahkus); armastus ei kelgi ega hoople (tagasihoidlikkus, taktitunne); ta ei käitu näotult (viisakus); ta ei otsi omakasu (altruism, jagamis- ja koostööoskus); ta ei ärritu (rahulikkus, leplikkus); ta ei jäta meelde paha (andeksandev meel); tal ei ole rõõmu ülekohtust (õiglus); aga ta rõõmustab tõe üle (tõearmastus); ta lepib kõigega (leplikkus); ta usub kõike (usk); ta loodab kõike (lootus); ta talub kõike (vastupidavus).
Kuna meie keele- ja meeleruumis on armastuse mõiste hägustunud, on oluline anda lapsele terviklik ja positiivne pilt selle sõna algsest tähendusest ja laiemast tähendusväljast.
Näeme, et kõik voorused juurduvad omal moel armastuses. Piiblis esitatud pilt seob erinevad voorused omavahel kokku. Armastuse all mõistetakse agapet kui ennastandvat armastust, mis piibelliku arusaamise kohaselt ongi üheks inimelu eesmärgiks.
Näitena toon ühe oma töös käsitletud 12-st voorusest – armastuse
Armastus on kellestki hoolimine, igatsus olla temaga koos ja jagada seda, mis sul on.
Tähendamissõna kadunud lambast (Mt 18:12-14; Lk 15:3-7) Võib kasutada jutustust raamatust „Ühe aasta pühapäevakooli juhend", lk 90-93.
Kes oli sinu arvates selle loo peategelane? Miks võis lammas eksida? Mida võis eksinud lammas tunda? Miks karjane lammast otsima läks? Mis oleks võinud juhtuda, kui karjane poleks lammast otsinud? Kui me seda lugu mängiksime, kas tahaksid siis olla karjane, kadunud lammas või üks nendest lammastest, kes ära ei kadunud?
Minu karu
Salme Raatma
Elutoas sohval, patjade vahel, istus suur ilus karu, kuldkollase karvaga ja suurte pruunide silmadega. Tal oli väga igav. Kui ta veel mänguasjade poe riiulil istus, oli hoopis teistsugune elu. Seal olid ringiratast lõbusad ja toredad seltsilised, kes aina nalja tegid ja naersid kui inimesi poes ei olnud. Aga sestsaadik kui üks terava ninaga tädi ta ära ostis ja Taavile kingituseks kaasa viis, muutus kõik teiseks. Algul arvas karu, et on veel lõbusam kui Taavi viib teda õue jalutama ja igale poole kaasa, aga Taavi ema seda ei lubanud. Teed karu mustaks ja inetuks, ütles ema ja pani ta külalistetoa sohvale istuma. Sinna ei tulnud Taavi kunagi ja ka teisi inimesi käis seal harva. Ainult suurtel pühadel võis Taavi karuga mängida, aga varsti oli ta juba suur poiss, ega tahtnudki seda enam teha.
Ühel päeval tulid sinna tuppa külalised lastega. Ühel lapsel oli ka oma karu kaasas, niisama suur
kui see, kes sohval istus, aga palju vanem ja näotum. Väike tüdruk hoidis teda kõvasti kaenlas ja hakkas kohe nutma kui tädid tahtsid seda enda kätte võtta ja vaadata. Alles siis kui kohvi jooma hakati, pani tüdruk oma karu sohvale teise karu kõrvale ja sosistas: „Küll ma hoian sulle tüki kooki alles!"
Inimesed jõid kohvi ja rääkisid suure häälega, karud aga istusid vaikselt sohval. Vana karu vist häbenes veidike, et ta nii määrdunud ja sassis karvaga oli. Uus karu jälle pidas ennast paremaks ja mõtles: niisugusele ei oska ma midagi öelda. Viimaks hakkas vana karu siiski peale: „Kas sa mind enam ei mäleta? Olime ju kõrvuti riiulil mänguasjade kaupluses. Minu nimi on Timbu ja sina oled ju Tambu!" Tambu vaatas teist uurivalt ja ütles vastumeelselt: „Siis nägid sa küll teisiti välja!" „Jah, seda küll," vastas Timbu, „aga oma elu ma ei vahetaks kellegagi. Kuidas sina siis ikka veel nii uus ja ilus välja näed, kas alles täna tulid poest? Räägi, kuidas oled elanud?"
Tambul polnud palju rääkida. Ta oli paberisse pakitud, sõitnud tüki maad ühe müriseva masinaga ja pandud siia sohvale istuma. „Ja siin sa nüüd istud juba mitu aastat," kahetses Timbu ja hakkas oma elust rääkima.
„Kui mind ka keegi nii kõvasti kallistaks ja nii õrnalt silitaks kui Liidi oma Timbut," mõtles Tambu.
„Mind viidi Pilguperesse, seal oli palju lapsi. Esiteks ma olin Vaike karu ja käisin temaga igal pool kaasas. Suvel olime mererannas ja talvel linnas; kelguga käisime sõitmas ja laevaga. Vaike hoidis mind väga. Kui ta kooli läks, kinkis ta mu oma nooremale vennale Vellole. Temaga käisime maal sugulaste juures, marjametsas, lehmi hoidmas ja hanesid karjatamas. Oi, see oli ka tore! Aga kui Vello kooli läks, kinkis ta mu Liidile. Liidi on veel nii pisike, aga ta hoiab mind kõige rohkem. Võtab mind igal õhtul enda juurde voodisse, annab mulle kooki ja piima ja peseb mu nägu. Täna ta nuttis nii kaua, kuni lubati mind kaasa võtta, kuigi teised ütlesid, et ma olevat juba liiga näotu ja vana."
Tambu kuulas ja jäi mõtlikuks. Mis kasu oli tal oma uuest ja ilusast kasukast kui ta istus siin igavas toas? Timbu vana ja sassis karv tundus talle küll veidi mustana, aga muidu oli Timbu tore sõber nagu vanasti. Tema juttu oli hea kuulata. Kaua nad enam ei saanudki rääkida, juba tuli Liidi ja haaras Timbu kaenlasse. Küll ta teda kallistas ja silitas ja hüüdis ikka jälle: „Minu karu! Minu armas karukene!"
Kui külalised ära läksid, oli tuba jälle tühi ja uus karu istus üksi sohval. Nüüd oli ta veel kurvem. Kui mind ka keegi nii kõvasti kallistaks ja nii õrnalt silitaks kui Liidi oma Timbut, mõtles ta. Aga keegi ei tulnud teda silitama ja keegi ei öelnud talle: „Minu oma karu."
Millest karud omavahel rääkisid? Kumma karu elu oli olnud õnnelikum? Miks? Mis sa arvad, miks Timbu nii inetu välja nägi? Kuidas see lugu edasi võiks minna? Mis sa arvad, kas sinu sõnad ja kallistused on kellegi jaoks tähtsad? Kelle?
Raudjalg
Max Lucado
Üks poiss läks loomapoodi endale väikest kutsikat ostma. Poeomanik näitas talle kastis olevaid kutsikad. Poiss vaatas kutsikaid, võttis kordamööda nad sülle, vaatas neid ja pani kasti tagasi. Pärast pikka mõtlemist läks ta poeomaniku juurde ja ütles: „Ma olen otsustanud. Kui palju kutsikad maksavad?" Müüja ütles hinna ja poiss lubas mõne päeva koos rahaga pärast tagasi tulla. „Ära ainult liiga kauaks jää," hoiatas müüja. „Sellised kutsikad lähevad kiiresti kaubaks." Poiss vaatas talle otsa ja naeratas: „Ma ei muretse sellepärast," ütles ta. „Minu kutsikas jääb kindlasti alles."
Poiss läks tööle. Ta rohis lillepeenraid, pesi aknaid ja puhastas hoove. Ta töötas hoogsalt ja kogus raha. Kui ta oli teeninud piisavalt raha koera ostmiseks, läks ta tagasi poodi. Ta läks leti äärde ja pani taskust võetud raha lauale. Müüja luges raha üle. Saanud kokku õige summa, ütles ta poisile naeratades: „Selge. Võid endale nüüd koera võtta." Poiss pani käe kasti tagumisse nurka ja võttis sealt välja kõhnakese kutsika, kelle üks jalg oli vigane. Poiss tahtis hakata minema, kuid poeomanik peatas ta. „Ära võta seda koera," ütles ta. „See on vigane. Ta ei saa mängida. Ta ei jaksa kunagi sinuga koos joosta. Ta ei too sulle keppi tagasi. Võta parem üks terve kutsikas." „Ei, tänan," vastas poiss. „See on just selline koer, millist olen otsinud." Kui poiss pöördus minekule, avas müüja suu, et midagi öelda, kuid vaikis siiski. Ta vaatas poissi ja mõistis. Poisi püksisääre alt paistis tugiprotees, mis toetas tema vigast jalga.
Mis sa arvad, miks soovis poiss endale koera osta? Millest võis poiss mõelda, kui ta raha teenimiseks tööd tegi? Miks soovitas müüja poisil mõne teise kutsika valida? Miks poiss ikkagi selle kutsika võttis? Mis tunne võib olla, kui sa oled millegi poolest teistest erinev? Mis sa arvad mida poiss ja kutsikas koos tegid?
Autor on tänulik tagasiside eest aadressil: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
