04/2013 Karita Kibuspuu
Pereraamatute nõuanded on head – mis teha, kui abikaasa neist ei hooli?
Arvan, et vähe on neid, kes ootavad abikaasalt raamatutarkuse järgimist lihtsalt selle pärast, et „tegemist on nii heade nõuannetega". Küllap enamus inimesi ootab oma abikaasalt eelkõige hoolimist ja armastavat suhtumist. Iga hea nõuanne ei pruugi alati igasse olukorda sobidagi. Kui aga oleme veendunud, et igatseme muutust oma pere harjumuspärasesse toimimismustrisse või väljakujunenud käitumisse, tasub sellest abikaasaga rääkida. Mitte niivõrd näpuga raamatust järge vedades, vaid oma isiklikke mõtteid, tundeid, vajadusi ja igatsusi jagades. Suhtlemispsühholoogid soovitavad enesekohast infot edastada minateate vormis (Nt: „Minu jaoks on oluline päeva lõpus korraks maha istuda ja teineteisega oma päevamuljeid jagada. Hoolin Sinust ja tahan kuulda, kuidas Sul läinud on."). Sama oluline kui avatud eneseväljendus, on abielusuhtes ka toetav ehk aktiivne kuulamine. Toetav kuulamine on kõnelejale keskendunud vestluse juhtimise viis, mille käigus püüab kuulaja mõista, oma sõnadega kokku võtta ja tagasi peegeldada kõneleja põhilist sõnumit ning tundeid. Paarisuhtes tuleks vaheldumisi võtta nii kuulaja kui kõneleja rolli. Usun, et kui abikaasade vahel valitseb hoolimise ja armastuse õhkkond ning nad suudavad vastastikku ennast väljendada ja teineteist ära kuulata, on suur samm lahenduse leidmiseks juba astutud. Kui siis abikaasa mõistab mõne sisuka artikli või raamatu olulisust oma kaaslase jaoks, pole sugugi võimatu, et ta täiesti vabatahtlikult teemaga tutvuda soovib.
