Lahutuskindel abielu

05/2013
Mida õppisime oma keerulistest kogemustest
Tammy Darling, vabakutseline kirjanik

Soov oli mõistetav. Ootused mitte. Kui ma 23 aastat tagasi oma lapsepõlvekallimaga abiellusin, oli mõistetav, et soovisin elukestvat abieluõndsust, kuid minu ootus, et abikaasa selle minu jaoks teoks teeb, oli ebareaalne.

Sellise mõtteviisi tagajärjeks oli see, et meie abielu kuus esimest aastat olid maapealne põrgu. Ma tahtsin teda sõna otseses mõttes tappa; minu kallim oli mu enda silme ees kibestunuks muutunud. Jahedad päevad muutusid kuumadeks öödeks – ja mitte sellepärast, et meie vahel lõõmas kireleek. Kuigi see oli kurnav, ei kaalunud me kunagi lahutust. Meie meelest polnud lahutus valik. Enne abielutõotuse andmist olime kokku leppinud, et hoolimata kõigest, lahutust meie kodus ei mainita.

Lõpuks viisime ennast ja teineteist nii kaugele, et meil tuli midagi ette võtta, et oma abielu lahutuskindlaks muuta − või meil ei jätkunuks enam jaksu oma tõotusest kinni pidada.

Kuna meie abielu oli nii katki, otsustasime minna kristliku nõustaja juurde. Kui meie kodu oleks tornaado läbi kahju kannatanud, oleksime samamoodi professionaalidelt abi otsinud ja me teadsime, et meie abielu ei olnud sugugi vähem kahjustatud kui tornaadost räsitud maja. Õppisime abikaasaga, et abielu ei ole ühekordne „jah" sõna andmine, millele järgneb igavesti õnnelik elu. Abielu nõuab tööd ja igapäevaste valikute tegemist. Me elame ajal, kus kohustustesse suhtutakse kergekäeliselt, kus lahutuse saab allkirja vastu. Kirjuta paberitele alla ja mine oma teed. Abielutõotust ei võeta enam nii tõsiselt kui varem. Aga see ei tohiks nii olla.

Kuna Jumal on see, kes abielu lõi, siis on loogiline, et tema on ka see, kelle käes on püsiva abielusuhte võtmed. Jumal on andnud meile vaimulikud juhised, millel on head või halvad tagajärjed, sõltuvalt meie poolt tehtavatest valikutest. Alljärgnevalt toon mõned valikutest, mida me abikaasaga tegime, et oma abiellu muudatust tuua. Need valikud võivad ka sind aidata. Ja kui sa pead oma abielu heaks, siis võid seda nende valikute abil veelgi paremaks muuta.

Ole lepitaja. Iga lahing peab millalgi lõppema, lõppegu see siis juba täna. Lepituse pakkumine nõuab alandlikkust – omadus, mida me ei taha kergesti omaks võtta. Kuid need, kelle abielu on õnnelik, mõistavad, et alandlikkus peab esikohal olema. Mul on raske oma eksimust tunnistada, seega on mul siiani aeg-ajalt raske lepitust pakkuda ja alla anda. Kuid ma olen õppinud, et kui ma eksin, siis on kõige parem seda ausalt tunnistada, vajadusel vabandada ja edasi liikuda. Suhtesse saabub rahu, kui üks pooltest alandab ennast tasakaalu taastamiseks. „Niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!" (Rm 12:18).

Teeni oma abikaasat. Sageli ootame oma kaasalt hoopis rohkem, kui ise oleme valmis andma! Meil on võimalus isekalt oma tahtmist nõuda või sellest isetult loobuda ja õnnistada oma kaasat igal võimalikul moel. Pole raske taibata, kumb valik toob kaasa püsivama ja rõõmsama abielu.
Ei ole lihtne käituda oma abikaasa suhtes alati õigesti ja hoolivalt. Kuid Piibel ei käskinud abikaasadel üksteisele alluda ja teineteist armastada ainult siis, kui kumbki teeb oma osa. Me teeme oma osa hoolimata sellest, mida teine pool teeb. Samas, kui mõlemad pooled teineteist teenivad, toob see kaasa abielu, mida on õnnistatud pikkade õnnelike aastatega.
„Ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu" (Fl 2:3-4).

Ära püüa oma abikaasat muuta. Paarid, kes on aastaid õnnelikult abielus, on need, kes aktsepteerivad teineteise puudusi või erinevusi ja õpivad lahendama tekkivaid probleeme. Nad keelduvad mutimullahunnikutest mägesid tegemast.
Kui midagi vajab muutmist, siis on see Püha Vaimu, mitte sinu töö. Meie abielu algusaastatel püüdsin liigagi sageli oma abikaasat muuta. Alles siis, kui ma järele andsin ja hakkasin oma abielu eest palvetama, hakkasid asjad muutuma – meis mõlemas.
„Aga miks näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?" (Mt 7:3).

Alistuge üksteisele. Pühakiri rõhutab vastastikust alistumist, käskides olla igal võimalusel üksteise suhtes järeleandlikud. Paulus räägib üksteisele alistumisest Kristuse kartuses (Ef 5:21). 1Pt 3:7 käsib Peetrus abielumehi osutada naistele austust ja elada naistega mõistvalt.
Jumal on alistumise looja. Mees ja naine, kes vastastikku teineteisele alistuvad, teevad seda Jumala juhtimisel. Sellisele suhtumisele ei saagi järgneda midagi muud kui parem abielu.
Alistumise vastand on vastasseis, see, mida me abikaasaga esimesed kuus aastat oma abielus tegimegi, võideldes pidevalt oma „õiguste" eest. Kui õppisime selgeks alistumise – loobudes oma õigusest teise kasuks – paranes meie abielu tohutult.
„Aga ma tahan, et te teaksite: Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea" (1Kr 11:3).

Aseta Jumal oma elus ja abielus esikohale. See võib meile kristlastena iseenesestmõistetavana tunduda, kuid selle elluviimine tegelikkuses nõuab teadlikku, tahtlikku otsust. Jumal ootab, et abielupaarid oleksid tema kaudu teineteisele pühendunud. Jumala esikohale asetamine tagab selle, et abikaasad asetavad abielus oma kaaslase endast ettepoole. Siin puudub võistlusmoment – nii Jumal kui meie partnerid on austatud, kui Jumal on meie elude ja abielude juht.
„Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).
Meie abielu tugevuse määratlevad ära meie igapäevased otsused, kuid me ei ole selles üksinda jäetud. Jumala sõna annab meile kõike, mida vajame lahutuskindla abielu rajamiseks.


Kui sul on küsimusi artikli või suhete teemal üldisemalt, on neile valmis vastama psühholoog ja üks suhtematerjali „Tahan Sind hoida" autoritest Karita Kibuspuu. Oma küsimused palun saata aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Vastustest teeb Karita Kibuspuu kokkuvõtte järgmistes Teekäija numbrites. Küsijate anonüümsus on tagatud.