08/2013
Millele pöörata oma abielus tähelepanu ajal, kui lapsed lahkuvad kodust iseseisvasse ellu?
Periood abielus, mil lapsed lahkuvad kodust ja abikaasad jäävad peale paljusid aastaid jälle kahekesi, toob kaasa suuri muutusi ja võib olla tulvil tugevaid keerukaid emotsioone. Loomulikult mängivad siin rolli mitmed erinevad tegurid (kas lapsed lahkuvad päevapealt ja kõik korraga või ükshaaval ja alguses vaid töönädalaks; kui kaugele lapsed kolivad jne), kuid üldiselt on tegemist suure muutusega, kus lastega peresüsteemist saab jälle diaadiline, kahest abikaasast koosnev pere. Muutus hõlmab nii pere harjumuspäraseid vajadusi kui ka peresiseseid rollimustreid. Enam ei ole vaja pesta pesu, poodelda ja kokata suurele seltskonnale, tõenäoliselt vähenevad ka majapidamiskulud, kuid emast ja isast on ühtäkki saanud lihtsalt naine ja mees. Psühholoogias nimetatakse laste kodust lahkumisega kaasnevaid tühjuse, kurbuse, masenduse ja leinatundeid tühja pesa sündroomiks. Üldiselt kipuvad pesa tühjenemisega kaasnevad keerulised tunded puudutama rohkem naisi kui mehi. Viimasel ajal on täheldatud, et igapäevaselt päevatööl käivad emad kohanevad uue olukorraga kergemini kui koduperenaised – ilmselt nõuab palgatöö piisavalt palju aega ja lisatähelepanu, et kurbi mõtteid mujale juhtida ja eluga edasi minna.
Kui sul on küsimusi artikli või suhete teemal üldisemalt, on neile valmis vastama psühholoog ja üks suhtematerjali „Tahan Sind hoida" autoritest Karita Kibuspuu. Oma küsimused palun saata aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Vastustest teeb Karita kokkuvõtte järgmistes Teekäija numbrites. Küsijate anonüümsus on tagatud.
Kui abikaasad on elanud viimased paar-kolmkümmend aastat vaid lastele, võivad nad ootamatult olla päris keerulises olukorras, kus ühtäkki valitseb õhtul kodus kummaline vaikus ja elutoas vaatavad tõtt kaks võõrast vananevat inimest. Sellise olukorra vältimiseks tasub juba varakult enne laste suureks kasvamist, kuid vähemalt aegsasti enne laste ärakolimist, võtta regulaarselt aega just ja ainult paarisuhtele. Mis on see, mida ühiselt tehes kasvaks abikaasade omavaheline lähedus? Igapäevane vestlushetk hommiku- või õhtusöögilauas? Ühised jalutuskäigud? Aiatöö? Sportimine? Õhtune raamatute ettelugemine? Õiget vastust teab abielupaar ise. Kui abikaasad on seadnud peresuhte aluseks oma abielu, mehe ja naise suhte, ning selle hoidmise ja tugevdamisega piisavalt tegelenud, suudavad nad laste kodust lahkumises näha lisaks kurbadele emotsioonidele ka nii mõndagi toredat: lõpuks ometi ollakse taas kahekesi, täielikult teineteise päralt, ees terendamas aeg, mida planeerida just ja ainult teineteist arvesse võttes!
