09/2013
Mida abikaasa puudused mulle õpetasid
Becky Zerbe
See päev oli käes. Olin pidanud abielus vastu niikaua, kui suutsin. Kui mu abikaasa Bill oli tööle läinud, pakkisin kotid ja lahkusin aasta ja kahekuuse pojaga kodust. See oli ainuke aasta meie abielu jooksul, mil elasime minu vanematega samas linnas. Ilmselgelt muutis mugav võimalus ema-isa juurde pageda mu otsuse, Bill maha jätta, kergemaks.
Sisenesin pisarates ja vihase näoga ema kööki. Samal ajal kui mina nuuksudes talle oma iseseisvusdeklaratsiooni ette kandsin, hoidis ta last süles. Täisnutetud taskurätt ja tass kohvi, hiljem ütles ema, et nad isaga aitavad mind. Mind lohutas teadmine, et nad on minu jaoks olemas. „Aga enne, kui sa Billi maha jätad," lausus ta, „on mul sulle üks ülesanne."
Kirjuta iga vasakpoolses tulbas loetletud omaduse kohta, kuidas sa sellele reageerid!
Ema pani mu unise poja voodisse, võttis pliiatsi ja lehe paberit ning tõmbas lehe keskele ülevalt alla joone. Vasakusse tulpa palus ta mul kirjutada nimekirja asjadest, mis tegid kooselu Billiga võimatuks. Leht poolitavat joont vaadates arvasin, et seejärel käsib ta lehe paremale poole kirjutada nimekirja Billi headest omadustest. Olin võtnud nõuks vasakpoolse nimekirja, maksu mis maksab, pikemaks teha. See on lihtne, mõtlesin. Pliiats hakkas otsekohe vasakusse tulpa asju loetlema.
Bill ei korjanud kunagi oma riideid maast üles. Ta ei öelnud mulle kunagi, kui kavatses välja minna. Ta jäi kirikus magama. Tal olid piinlikkust tekitavad, vastikud harjumused, nagu nina nuuskamine või söögilauas röhitsemine. Ta ei ostnud mulle kunagi ilusaid kingitusi. Ta keeldus oma riideid kokku sobitamast. Ta oli kitsi. Ta ei aidanud mind koduste töödega. Ta ei rääkinud minuga.
Loetelu jätkus paberilehe lõpuni. Mul oli kahtlemata rohkem kui piisavalt tõendeid, tõestamaks, et ükski naine ei suudaks sellise mehega elada. Teatasin üleolevalt: „Eeldan, et nüüd palud mul parempoolsesse tulpa panna kirja Billi head omadused."
„Ei," vastas ema. „Ma olen tema heade omadustega kursis. Selle asemel kirjuta iga vasakpoolses tulbas loetletud omaduse kohta, kuidas sa sellele reageerid. Kuidas sa toimid?"
See oli veelgi raskem, kui Billi heade omaduste loetlemine. Olin mõelnud mõnele Billi heale küljele, mida olin plaaninud kirja panna. Ma ei olnud ennast silmas pidanud. Teadsin, et ema ei oleks lasknud mul ülesannet lõpetamata jätta. Seega tuli mul kirjutama asuda.
Ma mossitasin, nutsin, vihastasin. Mul oli piinlik temaga koos olla. Käitusin ohvrina. Soovisin, et oleksin kellegi teisega abiellunud. Keeldusin temaga rääkimast. Tundsin, et ma olin tema jaoks liiga hea. Nimekiri näis lõputuna.
Kui lehega lõpule jõudsin, võttis ema selle enda kätte ja läks sahtli juurde. Ta võttis käärid ja lõikas lehe pikuti pooleks. Vasakpoolse tulba kägardas ta kokku ja viskas prügikorvi. Seejärel ulatas ta parema tulba mulle.
„Becky," ütles ta, „võta see nimekiri endaga koju kaasa. Veeda tänane päev, mõeldes seal loetletud asjadele. Palveta nende eest. Ma hoian seni last. Kui sa kogu südamest teed, mida ma palun, ja soovid jätkuvalt Billi maha jätta, siis teeme isaga kõik, et sind aidata."
Tõele näkku vaadates
Jätsin oma kompsud ja poja ema juurde ning sõitsin tagasi koju. Kui ma paberilehega diivanil istusin, ei suutnud ma uskuda, mida nägin. Ilma Billi närvidele käivate harjumusteta tundus loetelu kohutav.
Nägin loetelu väiklasest käitumisest, häbiväärsest teguviisist ja lõhkuvast reageeringust. Veetsin järgnevad tunnid Jumalalt andestust paludes. Palusin jõudu, juhtimist ja tarkust, et oskaksin teha vajalikke muudatusi. Palvetamist jätkates mõistsin, kui naeruväärselt ma olin käitunud. Mäletasin vaevu patte, mida olin Billi kohta kirja pannud. Kui arulage võisin ma olla? Nimekirjas ei olnud midagi amoraalset ega kohutavat. Mind oli õnnistatud hea mehega – mitte täiuslikuga, aga heaga.
Mõtlesin ajale viis aastat tagasi. Olin Billile tõotuse andnud. Tõotasin teda armastada nii heas kui halvas. Olin lausunud need sõnad Jumala, perekonna ja sõprade ees. Kuid ometi olin täna hommikul olnud valmis ta tühiste asjade pärast maha jätma.
Hüppasin autosse ja sõitsin oma vanemate majja tagasi. Imestasin, kui erinevalt tundsin ennast, võrreldes hommikuse külaskäiguga ema juurde. Tundsin nüüd rahu, kergendust ja tänulikkust. Oma pojale järele minnes olin kohutatud tundest, kui valmis olin ma olnud, tegemaks sellist drastilist muutust tema elus. Minu väiklus oleks talle peaaegu maksnud võimaluse olla igapäev koos oma imelise isaga. Tänasin kiirustades ema ja kihutasin uksest välja, et koju naasta. Selleks ajaks, kui Bill koju jõudis, olin asjad lahti pakkinud ja ootasin teda.
Uus väljavaade
Tahaksin siinkohal öelda, et Bill muutus. Seda ei juhtunud. Ta tegi jätkuvalt kõiki neid asju, mis mulle piinlikkust valmistasid ja närvidele käisid. Muutus leidis aset minus. Sellest päevast alates ei vastutanud ma pelgalt oma käitumise eest meie abielus, vaid ka selle eest, kuidas ma reageerisin.
Mõtlen tagasi ühele ülestähendatud asjale: Bill magas kirikus. See hetk, kui ta tukkuma jäi, tähendas minu jaoks jumalateenistuse lõppu. Sageli arvasin, et ta näitas jõhkrat huvipuudust jutluse vastu – ja minu isa oli pastor! See ei lugenud, et Bill polnud kunagi võimeline püsima ärkvel olukorras, mis nõudis pikemat istumist. Kogu selle aja, mille ta tukastades veetis, keesin ma vihast. Nihelesin oma kohal, tundes end alandatuna. Imestasin, miks ma küll selle mehega abiellusin. Teadsin, et ta ei vääri nii jumalakartlikku naist kui mina.
Kuid nüüd nägin end sellisena, nagu ma tegelikult olin. Minu uhkus takistas väärtuslikku osa minu elust – jumalateenistust. Probleem ei olnud Billis, vaid minus. Samal ajal kui Bill magama jäi, hakkasin Jumalat tänama ja palvetama, tõstes oma silmad Billilt ja endalt Jumalale. Selle asemel, et teenistuselt vihasena lahkuda, lahkusin sealt rõõmuga.
Ei läinud kaua aega, kui Bill minus muutust märkas. Ühel pühapäeval märkis ta lõunalauas: „Tundub, et jumalateenistused valmistavad sulle viimasel ajal rohkem rõõmu. Mulle hakkas juba tunduma, et pastor ei meeldi sulle." Minu esmaseks reaktsiooniks oli soov talle nähvata, et paljud teenistused oli tema ise minu jaoks rikkunud, kuid aktsepteerisin tema arvamust sõnasõda alustamata.
Uus nimekiri
Aastate jooksul on mul tulnud mitmeid kordi koostada uus nimekiri. Olen jätkuvalt palunud Jumalal andestada mu ülepaisutatud reaktsioonid ja anda mulle tarkust abielus toimetulemiseks.
Viisteist aastat hiljem, 49aastaselt diagnoositi Billil Alzheimeri tõbi. Ta pidi õpetajaametist loobuma, jättes mind hoolitsema pere sissetuleku eest, mis on toonud kaasa katsumusterohkeid päevi ja murelikke öid. See, kuidas ta võitleb igapäevase hakkamasaamise eest, on olnud inspiratsiooniallikaks nii meie poegadele kui mulle endale.
Palju kordi olen tänanud Jumalat oma ema eest, kes oli minu vaimulik mentor.
Oleme olnud sunnitud sõltuma usust, et Jumala käes on kontroll kõikide asjade üle – eriti siis, kui tunneme, et meie elu on kontrolli alt väljunud. Oleme uurinud Piiblit, saamaks vastuseid küsimustele, mida meil on raske mõista. Oleme veetnud tunde, kantud erinevatest emotsioonidest, vihast kurbuseni. Me oleme küsinud: „Miks?" Ja samas oleme kogenud Jumala rahu, mis on suurem kogu mõistmisest.
Kahjuks on mitmel korral minu kannatus otsa saanud, kuigi ma tean, et Bill ei suuda jätta tegemata asju, mis mulle närvidele käivad. Ma tean, et minu ülesanne on vastata talle Jumala armastuses. Ma olen anunud Jumalat, et ta näitaks oma armastust läbi minu – sest ma tean, et ise pole ma võimeline armastama Billi, nagu Jumal teda armastab.
Ma olen palju kordi tänanud Jumalat oma ema eest, kes oli minu vaimulik mentor. Kuigi tal ilmselt oli see kiusatus, ei lugenud ta mulle epistlit ega pakkunud oma arvamust minu käitumise kohta. Ta juhtis mind tõde leidma, mis päästis kõige väärtuslikuma asja – minu abielu. Kui ma ei oleks õppinud Billi väikestele probleemidele reageerima nagu usklikule naisele kohane, ei oleks ma olnud suuteline õigesti reageerima ka tema praegustele suurtele probleemidele.
Mu poeg tuli ühel päeval koju ja küsis: „Ema, mida me teeme siis, kui isa meid enam ära ei tunne?" Vastasin talle: „Meie tunneme teda. Me mäletame teda kui abikaasat ja isa sellisena, nagu ta oli. Mäletame teda kõigi nende imeliste asjade pärast, mida ta meile õpetas ja kuidas ta meid armastas."
Kui mu poeg toast lahkus, naeratasin. Mõtlesin kõikidele asjadele, mis mulle meenusid seoses selle mehega, kes armastas oma perekonda ja Jumalat. Paljud meeldejäävad mälestused on just needsamad väikesed tüütud harjumused, mis said aastaid tagasi halbade omaduste tulpa kirja pandud.
