06/2014 Karita Kibuspuu
Kõige lihtsam ja ilusam oleks mõelda, et andekspalumine toob kaasa andeksandmise ning suhted inimeste vahel ongi taas korrastatud ja selged. Elu on aga paraku keerulisem kui mõtteteooriad ning lihtsad matemaatilised valemid inimsuhete puhul tihti ei kehti.
Ühest küljest on nii andekspalumine kui ka -andmine mõistusetasandi otsused. Arusaamine, et ollakse eksinud mingisuguste reeglite, seaduste, kellelegi oluliste väärtushinnangute vastu, toob kaasa kahetsustunde ja vajaduse vabandada. Isegi siis, kui mina ise olen käitunud oma parimate tõekspidamiste kohaselt, kuid selle käigus pahaaimamatult kellelegi haiget teinud, näitan ma läbi vabandamise välja austust ja hoolivust oma ligimese suhtes.
Samamoodi, kui keegi on minu vastu eksinud, oma sõnade või käitumisega mulle haiget teinud, saan ma iseenda hingerahu pärast võtta vastu otsuse sellele inimesele andestada, ka siis, kui temast endast andekspalujat polegi. "Elada kellelegi andestamata, tähendab otsekui lubada oma süda temale tasuta igapäevaseks elamiseks," on öelnud Wess Stafford.
Kuid me ei koosne inimestena ainult mõistusest. Jumal on loonud meile maailma, iseenda ja üksteise paremaks mõistmiseks imelise, kuid ülikeeruka emotsioonide süsteemi. Emotsioonid on kui sõnumitoojad, mis saadavad meile teate, kui meil läheb suurepäraselt, kuid annavad ka märku, kui meil on tekkinud probleem. Parim viis oma tundeid kontrollida, on neid teadvustada, tunnistada ja analüüsida.
Nii andekspalumise kui andeksandmise otsus võivad kaasa tuua hulganisti intensiivseid ja keerukaid, tihti ka vastuolulisi emotsioone. Väärtused, millesse usume, õpetavad ühte, kuid valu, ebaõiglus, pettumus meie sees kõnelevad teist keelt. Sageli võivad esmased tunded olla nii rasked ja valusad, et meil on lihtsam need tunded katta vihaga, mis on tihti kergemini kogetav tunne. Nõnda võib tulemuseks olla tõsine võitlus iseenda sees, mis tekitab omakorda väsimust, lootusetust ja abitust probleemiga toimetulemisel.
Tegelikkuses on andekspalumine ja andeksandmine sageli aeganõudvad protsessid, mis saavad alguse mõistuse tasandil tehtud otsusest ning kulgevad läbi sisemise keeruka tundevõitluse lahtilaskmise ja hingerahuni. Võib juhtuda, et peale esmase rahu leidmist, kerkivad intensiivsed tunded taas üles ja meil tuleb enda sees tagasi pöörduda oma otsuse juurde, kust kahetsemise/andestamise teekonda uuesti alustada. Mida suurem on olnud trauma, seda enam võib olla ikka ja jälle edasi-tagasi liikumist ning vajadust oma otsust mõistusega üle kinnitada. Kristlastena võime aga olla julgustatud, sest ei pea toime tulema ainult oma inimliku jõuga, vaid saame toetuda jumalikule abile, kes lohutab, kinnitab ja tervendab.
Kui sul on küsimusi artikli või suhete teemal üldisemalt, on neile valmis vastama psühholoog ja üks suhtematerjali „Tahan Sind hoida" autoritest Karita Kibuspuu. Oma küsimused palun saata aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Küsijate anonüümsus on tagatud.
