Vastab Karita Kibuspuu
03/2014
Tänapäeval ei seostata paastuaega üksnes lihast loobumise või toidusedeli karmistamisega. Kindlasti leidub neid, kelle jaoks paast tähendab endiselt lihavaba menüüd, kuid üha rohkem võib kuulda ka magusapaastust, kondiitritoodete või kommipaastust. Nooremad inimesed ja isegi lapsed seevastu paastuvad tihtipeale hoopis liigsest internetikülastamisest, näguderaamatust, arvutimängudest või telekavaatamisest.
Käesoleva paastuaja alguses mõtiskles üks tuttav selle üle, kas paast tähendab kindlasti millestki loobumist või sobib paastuaja eesmärgiks ka võtta rohkem aega oluliste tegevuste jaoks – näiteks rohkem aega Piibli lugemiseks või jalgsi liikumiseks. Paastuaeg on omandanud omamoodi laiema tähenduse: see on aeg, mil püütakse keskenduda tähtsaimatele asjadele elus, taasavastada kõige väärtuslikum ning vajadusel loobuda või vähendada kõike, mis seda takistab.
Kristlase jaoks on paastuajal tõenäoliselt fookuses eelkõige jumalasuhe, isikliku osaduse värskendamine ja tugevdamine, kuid kindlasti võiks paastuaeg olla periood, mil vaadatakse üle ka kõik muud olulised eluvaldkonnad, eesotsas lähisuhetega.
Pereelus võib paastuaeg tähendada ühist otsust võtta rohkem aega Jumalale. Ühise otsuse sisse saavad pereliikmed soovi korral mahutada ka oma isiklikud pühendumislubadused: näiteks pereema loobub paastuajaks magusast, pereisa vähendab arvutikasutamist, lapsed loobuvad või vähendavad telefonimängude mängimist. Niiviisi juurdevõidetud aega võib perekond otsustada kasutada ühiselt: olgu siis perekondlikuks palveosaduseks, kogupere jalutuskäikudeks kevadises looduses või millekski muuks mõnusaks, mis on võib-olla juba pikka aega olnud just selle pere ühiseks igatsuseks.
Taaskord on õige vastus peidus iga pere enda käes ja südames, tähtis on see, et otsus oleks tõepoolest ühine ja iga pereliikme poolt, sõltumata vanusest/noorusest, heaks kiidetud.
