09/2014
Vastab Karita Kibuspuu
Lapsevanema – eeldatavasti küpse täiskasvanud inimese – ülesandeks ja vastutuseks on õpetada last toime tulema oma emotsioonidega. Selleks, et hiljem edukalt suhteid luua, peavad lapsed esmalt õppima aru saama sellest, mis toimub nende endi emotsioonide maailmas.
Igapäevases kiirustamises ja argitoimetuste koorma all võib lapsevanemal kergesti tekkida kiusatus lapse tugevad tunded süvenemata pahaks tujuks või isekaks käitumiseks liigitada. Siiski tasub enne „jonni-" või „pubekadiagnoosi" kinnitamist võtta aeg maha ja analüüsida läbi lihtsad punktid: kas laps võib olla väsinud, näljane või tõbine? Kas lasteaias või koolis, trennis või muidu suhtlusringkonnas (perekonnas, naabriperes, vanavanematel) võib olla probleeme või teemasid, mis tunduvad lapsele üle jõu käivad või hirmutavad? Kas vanemad on viimasel ajal olnud töömuredega väga hõivatud? Lapsed on üldjuhul vahetumad ja avatumad kui täiskasvanud ja näitavad siiramalt välja oma sisemuses toimuvat, paraku ise seda tihtipeale hoomamata ja analüüsida oskamata.
Lapsevanema (täiskasvanu) ülesandeks on proovida lapse emotsioonipurske juures tasakaalukaks jääda ja lapsele tema tundeid rahulikult tagasi peegeldada („Mulle tundub, et sa oled praegu kurb, õnnetu, pahane, mures, vms"). Nii õpib laps üsna varsti ise oma tundeid ära tundma ja nimepidi sõnastama („Ma olen praegu väsinud, pettunud, kurb, vihane..."). Loomulikult mängib siinkohal rolli lapse vanus. Päris väikese lapse puhul piisab enamasti vanema enda sisemise tasakaalu säilitamisest ning kohasest käitumisest (väsinud laps tuleb panna puhkama, haiget saanud last aga lohutada), kuid juba paariaastasele lapsele võib lühidalt tema tundeid selgitada ja proovida neid käitumise põhjal tagasi peegeldada („Sul on täna pikk päev olnud, kindlasti oled päris väsinud...", „See oli päris kõva kukkumine, muidugi on sul praegu valus ja sa oled õnnetu...", „Ma saan aru, et sa oled praegu pahane/pettunud, kuid me ei tohi õe asju ilma küsimata võtta...").
Suuremate, üle 10-aastaste laste ning teismeliste puhul soovitatakse lasta lastel juba ise oma tunded sõnastada ning mitte esimese hooga vastusevariante ette pakkuda – eeldusel, et last on varasemalt õpetatud tundeid märkama ja nimetama. Tunnete maailm on niivõrd kirju ja varjundirikas, et kõrvalseisja ei pruugi ligimese kogetavat emotsiooni sugugi õigesti ära aimata.
Koos oma tunnete tundmaõppimisega tuleb lapsele kindlasti sammhaaval õpetada ka tundeid adekvaatselt välja käituma – kuidas on paslik konkreetsele tundele reageerida.
Kui sul on küsimusi artikli või suhete teemal üldisemalt, on neile valmis vastama psühholoog ja üks suhtematerjali „Tahan Sind hoida" autoritest Karita Kibuspuu. Oma küsimused palun saata aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Küsijate anonüümsus on tagatud.
