02/2015
Vastab Karita Kibuspuu
Mida suurem on perekond, seda rohkem on ajakavasid, mida ühildada. Väikesed lapsed kulgevad kaasa oma vanemate ajaarvamisega, kuid koolilapsed ja teismelised teavad tihti juba täpselt, kus ja millal ja kellega nad aeg-ajalt aega veeta tahavad. Ühe pere erinevad liikmed on sageli ka väga erinevad isiksused ja siis võib kellaajast kinnipidamine tõepoolest väga erinevaid asju tähendada. Hommikuinimesed ei pruugi aru saada, kuidas ometi õhtuinimesed end päeva algustundidel kiiresti käima ei saa. Õhtuinimesed jälle ei mõista, miks peab peale päikeseloojangut kikivarvul ringi hiilima. Protsessi-nautijad mõnulevad hetkes ja solvuvad eesmärgi-inimeste peale, kelle ainsaks sooviks on võimalikult kiiresti võimalikult palju korda saata.
Peamine nipp, kuidas ennast suures kirjus peres kuuldavaks teha, on rääkimine. Kindlasti on oluline ka viis, kuidas seda teha. Kui me ei räägi, vaid vaikime, mossitame, ironiseerime või hoopis karjume, ei ole meil ka õigust nõuda, et meie vaatenurka mõistetaks ja meiega arvestataks.
Esimene samm enne adekvaatset eneseväljendamist ehk enese kuuldavaks tegemist on alati eneseanalüüs. Mis mind häirib? Miks see mind häirib? Mida ma tunnen, kui keegi minuga niimoodi käitub? Mis selle taga veel peidus võib olla? Mis on minu jaoks oluline? Kas minu väärtused on ka meie pere väärtused? Need on vaid mõned näidisküsimused, mida enda käest küsida. Läbirääkimiste üheks oluliseks eelduseks on alati oma seisukohtade enda jaoks selgeks sõnastamine.
Teiseks sammuks võiks olla „vastase" tundmaõppimine. Kui mõne armsa pereliikme kellatundmise täpsus meie omast väga erineb, on üsna tõenäoline, et kogeme ikka ja jälle erinevaid intensiivseid ja ebamugavaid emotsioone, mis takistavad meil tema käitumist põhjalikumalt analüüsimast. Vaevalt aga keegi meie lähikonnas meie vastu põhimõtte pärast vaenulik olla tahab. Kui me suudame end korrakski panna teise inimese kingadesse ning tema käitumise tagamaid mõista, suureneb hüppeliselt võimalus, et temagi meist aru saada proovib.
Täiskasvanud inimese eneseväljendusoskuse juurde kuulub oskus vahet teha faktidel („Sa hilinesid"), faktitöötlustel ehk mõtetel („See paneb mind arvama, et Sa ei hooli minust, ei austa mind") ja tunnetel („Ma olen vihane, ärritunud, pettunud, kurb, lootusetu"). Kui me oleme kolmeosalise „pressiteate" (faktid-mõtted-tunded) valmis sõnastanud, on tähtis välja mõelda ka, missugune on meie soov ja ettepanek olukorra lahendamiseks. Väga oluline on sõnum edastada mina-vormi kasutades. Kui me kõneleme enda eest, kedagi ründamata, ja kuulame teisi, suhtudes neisse austusega (ka abikaasa ja lapsed on austust väärt!), loome õhkkonna, kus meiegi vastu tuntakse austust ning pinnas on viljakas koostööks.
