Vastab Karita Kibuspuu

02/2017 20 karita kibuspuu
Karita Kibuspuu

Mu lapsed on jõudnud varateismeikka ja kõik, mida ma soovin on, et ma ise oleksin teismeline, ehk siis ei peaks tegelema nende kasvatamisega. Soovitusi?

Teemapüstitusest ei selgu, mis täpsemalt muret teeb. Nii on keeruline konkreetseid soovitusi jagada.
Esmalt kutsuksin lapsevanemat endasse vaatama ja võimalikult täpselt sõnastama, mis on see, mis talle lastega seoses muret valmistab ning mille eest ta igatseb põgeneda.
Seejärel julgustaksin oma mõtteid-tundeid kaaslapsevanemaga jagama (igal lapsel on nii ema kui isa, seda ka siis, kui nendega enam koos ei ela). Kui see aga võimalik pole – näiteks on kaasvanem juba igavikus – tasub nõu pidada spetsialistiga, nt psühholoogi, terapeudi või sotsiaalpedagoogiga.
Loomulikult võib ka tutvusringis või koguduses jagada oma muret mõne sümpaatse vanemaga, kellel on samavanuse lapse kasvatamise kogemus. Samas peab neilt nõuküsimisega olema ettevaatlik, sest probleemid võivad olla küll sarnased, kuid lapsed ja asjaolud on sageli väga erinevad.
Tasub teada ka seda, et igasugune käitumine kannab endas mingit sõnumit. Üheks teismeea märksõnaks on keeruliste ja vastuoluliste emotsioonide kogemine, seoses arenguliste muutustega.

Tihti pole teismelised võimelised, nendes valitseva emotsionaalse ja hormonaalse segaduse tõttu, oma muresid verbaalselt (tasakaalukalt) sõnastama ning elavad need selle asemel välja. Ka probleemne käitumine kannab endas konkreetset sõnumit (tihti sisaldab see appikarjet). Nii on vanematel väga oluline enne hukka- või kohtumõistmist proovida oma last lihtsalt mõista.

Kui teil on küsimusi, millele soovite samamoodi vastust, siis saatke need julgelt aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ja need saavad omakorda juba jumalakartlikele psühholoogidele edasi saadetud – ehk isegi järgmises Teekäija numbris vastatud!