Vastab Karita Kibuspuu II

04/2017 24 karita kibuspuu 1

Kui su õed ja vennad on ka täiskasvanuks saanud, kuidas minna siis eluga edasi? Ei ole enam seda lapsepõlve või laste kodutunnet.

Pereliikmete vahel valitsev lähedustunne ei pea olema piiritletud konkreetse aja või kohaga. Ka siis, kui õed-vennad kasvavad suureks ning lahkuvad kodust, võivad nad jääda üksteisele lähedaseks ja oluliseks. Lähedust aitavad hoida ja kasvatada üksteise eludega kursis olemine ning siiras ja avatud suhtlemine. Kaasaegne tehnika võimaldab kallite inimestega rõõme ja muresid jagada ka teiselt poolt maakera. Märksõnadeks ei ole siin niivõrd aeg ja koht, kui ausus ja avatus.

Kui on tekkinud tunne, et õed-vennad on kuidagi võõraks jäänud, võib alustada lihtsast telefonikõnest. Oluline on rääkida teineteisega „päris” asjadest, sellest, kuidas tegelikult läheb ja millised on antud eluhetke väljakutsed. Lähestikku elavatel õdedel-vendadel on võimalus ka regulaarselt näost näkku kokku saada – mitte ainult siis, kui perekondlikud tähtpäevad või mured seda nõuavad. Kindlasti tasub pereliikmetele öelda, kui palju nad meie jaoks tähendavad – see on väga oluline tõde, millest me keegi ei tahaks ilma jääda.


Kui päris õed-vennad asuvad füüsiliselt kaugel ja kohtuda saab väga harva, on tore, kui perekonna funktsiooni aitab täita kogudus. Kuid kindlasti ei tohiks sõbrasuhted muutuda oma vanemate ning õdede-vendadega suhtlemise aseaineks. Päritoluperel on inimese elus niivõrd tähtis roll, et selle lähisuhete mõju kandub üle kõikidesse teistesse igapäevastesse suhetesse, tahame siis seda või ei taha.

Kui teil on küsimusi, millele soovite samamoodi vastust, siis saatke need julgelt aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ja need saavad omakorda juba jumalakartlikele psühholoogidele edasi saadetud – ehk isegi järgmises Teekäija numbris vastatud!