Eleri ja Valdur vastavad V

12/2017 22 psyhholoogid

Mu teismeline poeg jäeti just maha ja ta on väga kurb. Mis ma saan teha, et ta jälle rõõmus oleks?

ELERI: Kõik, mis toimib ühe inimese puhul kaotusvalust ülesaamiseks, ei pruugi toimida teise puhul. Küll aga on mõningad viisid, mille seast valida, kuidas oma lähedasele toeks olla.
Kõigepealt võiks palvetada oma poja pärast. Seejärel võiks palvetada Jumalalt tarkust, kuidas olla toeks. Vanemad tahavad tihtipeale hakata lastele nõu andma ja neid õpetama. Enne tagasiside andmist on oluline tähelepanu andmine. Olge lapse jaoks olemas. Andke talle teada, et olete valmis kuulama, hinnanguid ja lahendusi pakkumata. Arvan, et on oluline, et laps tunneks, et tal on usaldusväärne isik, kellele oma murest vabalt saab rääkida. Mõnel lapsel on väga raske istuda maha ja hakata rääkima, vaja on tegevust. Tehke koos pojaga midagi toredat. Võib-olla lähete koos sööma või lähete koos sportima, mille kaudu kaob tähelepanu ära murelt ja sellest rääkimine võib tulla loomulikumalt. Lapse jaoks võib oluline olla ka, kui ta saab teiega koos olla, ilma rääkimata, nt kinos või kodus diivani peal. Kui laps on saanud lihtsalt olla sellisena nagu on, rääkida oma mõtetest, siis võite küsida, kas ta tahaks kuulda teie arvamust. Ja see on koht, kui on võimalus rääkida iseenda või kellegi teise kogemustest purunenud suhetega, armastusest ja andestusest ning kuidas see olukord võib muutuda. Öelda, et need tunded, mida ta tunneb, on normaalsed. Anda pojale mõista, et ka tegelikus elus parandab haavad aeg. Tuleb anda pojale aega ja lasta tal need tunded n-ö ära tunda, et saaks toimuda tervenemine. Kannatlikkust ja lootust teile mõlemale!

Mida teha, kui peres ei jõuta kokkuleppele jõulukinkide teemal – ühed tahavad, teised mitte? Esimesed nimetavad teisi hoolimatuteks, teised ei näe lihtsalt mingit mõtet kinkida mõttetuid asju inimestele, kes neid suudaks iga hetk ise osta… Ja igal advendiajal hakkab sama diskussioon otsast peale.

VALDUR: Arvan, et võiksime pöörduda tagasi kingituste tegemise algse mõtte juurde. Minu hinnangul on kingituse tegemisel kaks peamist eesmärki – näidata saajale armastust ja hoolimist ning tekitada rõõmu nii andjas kui saajas. Tundub, et kirjeldatud peres ei ole need eesmärgid saanud tõeliselt täidetud, vaid pigem on kingituste tegemine tekitanud lahkheli ja tülisid. See võis juhtuda sellepärast, et oleme inimestena erinevad ja seega on meie armastusekeeled ehk viisid armastust väljendada samuti erinevad. Mõnele on kingituste saamine ja tegemine üks peamisi armastusekeeli, aga teise jaoks ei pruugi see üldse nii tähtis olla.

Mis võiks olla lahendus? Selleks et üksmeelsele lahendusele jõuda, tuleks seltskond kokku kutsuda ja avameelselt ning teisi austavalt oma ootusi kingituste osas väljendada. Oleks hea selgeks saada, mis on inimeste armastusekeeled ja kuidas teised saaks kingituste tegemisel nendega arvestada. Pereliikmele, kelle jaoks on väga eriline, kui ta saab mõne hoolikalt läbimõeldud asja ja tunneb selle kaudu armastust, võiks sedalaadi kingitusi teha. Teistele, kelle jaoks tunduvad materiaalsed kingitused mõttetud, võiks välja mõelda midagi, mis nende armastusekeelega sobiks. Kvaliteetaja puhul ühine kogemus kinkijaga, näiteks korraldatud paadisõit vaiksel järvel. Või teenimist väärtustava inimese puhul võib kinkija näiteks lubada garaaži koristada ja selle päriselt täide viia. Oluline on leida lahendus, mis arvestaks inimeste eripära ja tooks kõigile rõõmu.

Kui teil on küsimusi, millele soovite samamoodi vastust, siis saatke need julgelt aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ja need saavad omakorda juba jumalakartlikele psühholoogidele edasi saadetud – ehk isegi järgmises Teekäija numbris vastatud!