Noppeid minu isa, Uudo Rips'i kirjadest

11/2018 16 1isa syles
Maarja Vardja, helilooja ja dirigent

Kui oskaksin õppida lugema kogu loodu raamatut, siis arvan, et leiaksin igalt poolt Looja allkirja. Eesti keeles väljenduks see allkiri kaheksa tähega: ARMASTUS. (U. Rips)

Mul on kodus üks kallis kirjapakk. Kirjad isalt.
Alates sellest ajast, kui mu armas isa on üleval taevakodus, on mul nende kirjadega natukene keerulised lood. Aeg-ajalt olen nendele ikka pilgu peale heitnud, aga see on lõppenud alati üheselt – mul silmad märjad ja kurgus nöörib ja pitsitab. Ühest küljest selline puhas, siiras igatsus, aga teisest küljest ikka veel selline... valus kripeldus.
Mu isa Uudo oli väga vitaalne, tundliku tajuga, säravate silmade, kuldsete käte ja hea südamega töökas mees! Kusjuures eriti hea huumorimeelega, teate küll, selline, kelle suunurgas mängleb naeratus. Ja lisaks oli ta väga sõnakuulelik ka, sest soostus minu nurumise peale laulusõnu kirjutama!
Jumal oli talle andnud anderikkust mitmel alal – tal oli hea suhe etnograafia, fotograafia, maalikunsti ja muidugi metallehistööga. Tal oli tehnilist taipu ja samuti tundis ta ehituskunsti.
Isa arutluste varasalved olid väga laiahaardelised ja avatud mõtlemisega. Ta kandis oma kirjades mu ette elu olulisemaid tähelepanekuid ja tarkuseteri – nagu kuldõunad hõbevaagnal!

ARMASTUS
Rändur on õnnelik, kui ta on jõudnud kõrgemale kohale, kust avaneb talle piiritu avarus, kui ta näeb enda ees lahtirulluvaid kaugusi.
Mõtleja on nagu rändur, kes ronib tippude poole, et heita pilku panoraamile. Ta on rajaotsija, kes läheb nähtava poolt nägematu poole.
On tarvilik omada looduse, inimese ja Jumala kohta julgeid ja elavaid mõtteid, et olla rändurina ajas, leidmaks õiget sihti oma teekonnal ülespoole.
Kuid isegi need mõtted, mis ei suuda tabada tõelist, pole asjatud, sest nad valmistavad teed teistele.
Nii on paljude asjadega, ka armastusega. Armastada tuleb alati kõige kõrgemast punktist, kuhu iial ollakse jõudnud. Armastada armastuse pärast!

TEEKOND
Me ei tohi unustada, et oleme teel. Kuid kuidas küll on võimalik käia teed läbi südame sisemise ruumi – seda teekonda ajast igavikku, kui meie ümber on nii palju suurt ja tundmatut?
Üks täht, üks valguskiir valgustab seda rada, nii kauge ja lähedane ühtlasi, salapärane, aga südamele kallis.

AEG17 lapselpsed
Kahjuks kaotame ikka ja jälle võimet mängida päikesepaistega – Jeesusega, vaadata, kuidas Tema valgus joonistab meie varju Aja liivale. Miks arvame, et aeg on kõikvõimas ja pühib ära kõik jäljed? Mis siis, kui see polegi nõnda? Kui Aeg ise on illusoorne faktor, mis siis?

TARKUS
Tähtsaim püüe on taotleda oma tegude kõlbelisust, sest sellest sõltub sisemine tasakaal ja isegi meie olemasolu. Meie tegutsemise moraal saab tuua meie ellu ilu ja väärikust. Seda võiks nimetada ka tarkuseks.

MUUSIKA
Pean ütlema, et see (Beethoveni viiulikontsert) oli nagu mingi vaimne maiustamine. Seda võib võrrelda oma puhtuse poolest jumalaelamusega, kuigi viimane on püsivama väärtusega – aga siiski! Kinni püüda mõni ilus hetk on leitud väärtus, millest muidu võib nii ruttu ja märkamatult mööduda. 

KEVAD
Vabanda, et koputamata sisse astun, aga üks tervitus on südamel: Ilusat talve lõppu sulle!
Sinililled juba ringutavad sambla all ja varsakabi keeras teist külge. Nii et varsti tuleb põnev aeg /.../ Uudishimu ajab urust välja. Kevad ju.
Eks ole huvitav, põnevgi, et ELU ilusamad annid pole müüdavad, neid saame kingiks Jumalalt.
Tema laseb näha meid päikest tõusmas ja loojumas, merd, metsi ja põlde, pilvi taevas sõudvat, kuu kaamet palet ja tähtede kirkust, kõike seda meie käest sentigi nõudmata! Linnud laulavad ja vares kraaksub ei millegi eest ja lilled kasvavad igal kraavikaldal. /.../

SISEMINE KUNINGRIIK
Mind teeb ärevaks küsimus, miks läheb selleks nii kaua aega, et ka minust kord inimene saaks? Alles nüüd, 80aastasena olen hakanud pisut taipama, kui kaugel sellest veel olen.
Olemasolu on alati Jumala and! Seda ei saa keegi omandada iseenese jõu abil.
Loomine, Jumala tahte väljendus, pole mitte ainult mineviku sündmus, vaid tegevus, mis toimub ka praegu.
See annab mulle õiguse apelleerida Tema jätkuvale uuendavale tegutsemisele ka minu juures. Et see nii kaua aega võtab, eks ma selles ole ise süüdi oma jäärapäisusesga. Ometi peibutab mind väga selle „sisemise kuningriigi“ ilu, mida vahel õnnestub piiluda nagu ukseprao vahelt.
Siis täitub hing ülevatest tunnetest nõnda, et tahaks tõusta lendu, sirutada end avaruste poole, üles, sinna, kus laiub piirideta taevavõlv, täis vaikselt, aga kõnekalt säravaid tähti.
Siis langed silmili maha, tahad nutta ja kallistada maad, nutta vaimustuses iga tähe pärast, tunnetades kokkupuudet teise maailmaga, nagu oleks nähtamatud niidid kõigist neist Jumala nähtamatutest maailmadest mind endaga kokku köitnud.
Siis on tahtmine kõigile kõige eest andeks anda. Jah, sellel hetkel tunned, et KEEGI külastas su hinge. Nüüd mõistan veel selgemini, et loomine toimub ka praegu, siinsamas. Armas tütreke, tervita oma armast peret ja vaata armulikult vanamehe heietustele!

UUDISHIMU17 2ei kartnud
Uudishimu ei ole mitte lõpmatute küsimuste esitamises, vaid see on rohkem aukartus teadmatuse ja tundmatuse ees. /.../
Olen hirmul, et võin kaotada kunagi selle püha uudishimu – märgid selleks on juba olemas. Uudishimu ehk parema sõnaga teadmistejanu on inimeses nooruse märk.
Nooruses tunneme, et iga sündmus on ainulaadne, kuid aja jooksul märkame, et oleme harva rõõmsad ja üllatunud.
Kardan kaotada võimet otsida ja kogeda salapära. See on imeline emotsioon, mis hingestab tõelist kunsti ja teadust.

SÜGIS
Suvi on möödas ja lõppes nii järsku. On küsimus, millest rõõmustuda nüüd – kas sügisesest kargusest, esimesest hallast või õite surmast. Aga siiski, miks mitte olla rõõmus, sest see muld, mis võtab vastu ja peidab ära elu, hoiab seda seal uue kevadeni!
Sügistuul su näol – see on Jumala imeaia hingus, mis jutustab peidetud aaretest, võrratust elujõust, mis oskab puhata vaikselt ja oodata oma aega.
Ja tõsta pilk! – öötähtede säravasse peosaali sisenemiseks ei ole tarvis mingit sissepääsuluba!
Ahjaa, ära unusta, ülehomme on täiskuu!
Tervitustega, ikka see vanamees.

USK 
/.../ Jumal on andnud oma sõnas meile imelised horisondid igavikust igavikku ja teinud need oma Vaimu läbi surematuks. /.../
Mul on kahju inimestest, kellel pole usku. Olen juurelnud – miks on see nii? Näib, et nad kardavad, et usk võtab neilt midagi olulist ära, selle juures teadmata, et uskuda Jumalat tähendab leida iseennast.
Usk annab sära meie mõtetele, tööle, inimsuhetele, armastusele! Miks küll inimesed kardavad teha oma elust pidupäeva?
Aga õnneks ei kustu kõik taevatähed sellepärast, et mõned tahavad elada pimeduses.

ÕNN
Ja kui Sa siis tuled ja küsid: Mida tahad, et võiksin anda? Siis ma Sulle vaid vastata võin: Seda, mida saab südames kanda!
Ehk killuke päikesepaistet, üle usuõites põllumaa ja hingele püsivat rahu, mis säraks südames kullana. /.../