Detsember 2019 
Karita Kibuspuu, Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuse psühholoog ja pereterapeut
Algajatele pereterapeutidele esitatakse õpingute alguses traditsiooniliselt küsimus: „Kas naine näägutab seepärast, et mees joob, või mees joob seepärast, et naine näägutab?“ Kristlaste kontekstis võiks küsimust veidi ümber sõnastada ja küsida näiteks nii: „Kas naine näägutab kodus seepärast, et mees on palju kodust ära ja tööl, või on mees palju tööl, seepärast et naine kodus näägutab?“
Miks mitte alustada suhtetasandi märkamist just praeguses jõuluootusajas!
Kumb oli siis enne: muna või kana?
Antud kontekstis ei ole nende näidete puhul oluline, kumb käitumine on põhjus ja kumb tagajärg, vaid see, mis paneb muidu toredad ja meeldivad inimesed käituma viisil, mis on nende lähedastele ebamugav ja raske taluda? Tegelikult on ju olemas ka „näägutavad“ mehed ja „virisevad“ lapsed.
Vaevalt, et ükski mees või naine abiellub selleks, et saada oma armsama tujurikkujaks. Samuti on raske uskuda, et mõni laps sünnib siia ilma eesmärgiga muuta oma vanemate elu keeruliseks. Piibel võrdleb riiakat naist alaliselt läbitilkuva katusega (Õp 27:15). Vaevalt, et pidevalt pahur meeski mõnusam kaaslane on.
Igapäevases suhtlemises toimub kommunikatsioon alati kahel tasandil: on pinnapealne tasand ehk sisutasand ja sügavam tasand ehk suhtetasand. Sisutasandil vahetame infot argiolukordade ja -käitumiste kohta, suhtetasandi info räägib sellest, mis toimub meie igapäevastes suhetes. Sisutasand kõneleb sellest, millest me parajasti räägime, suhtetasand annab märku, kuidas me end tunneme omavahelises suhtes. Kui abikaasa, olgu ta siis mees või naine, võtab sisutasandil teemaks kaaslase tiheda töögraafiku või tegemata kodused tööd, võib suhtetasand kõneleda hoopis üksildusest ning igatsusest suurema läheduse järele. Kui laps keeldub tegemast „koostööd“, trambib jalgu ja „tujutseb“, võib see anda märku, et lapse elus on hetkel midagi tema jaoks üle jõu käivat (nt väsimus, igavus või hoopis muljete üleküllus) või tunneb ta puudust turvalisest lähedusest oma ema/isaga.
Kui me ei oska teadvustada ega väljendada oma füsioloogilisi (nälg, janu, vajadus puhata) või emotsionaalseid (igatsus läheduse või hoopis üksi olemise järele) vajadusi, hakkavad täitmata vajadused kõnelema enda eest sisutasandi suhtlemises. Naine näägutab hiljem töölt tuleva mehe kallal. Mees ärritub jalus vedelevate mänguasjade pärast. Laps nende kahe vahel ei lase kummalgi rääkida, vaid katkestab vanemaid ja sikutab neid küll kätest, küll riietest. Niisugusel puhul kõneleb vaatepilt enamasti sellest, et olmeteemade all on peidus jäämäe suur ja nähtamatu osa – suhtetasand. Tundlikkus ja reaktiivsus suhetes (pisarad, kiire ärritumine, näägutamine, kurjustamine, jonnimine) võivad kõneleda üksildusest, ülekoormatusest, murest, hirmust, segadusest või abitusest. Inimene, kes ei oska või ei tunne ennast suhtes turvaliselt, et oma vajadustest või igatsustest otse kõneleda, hakkab kõnelema mõistu. Selleks et tema sõnumite alltekstist aru saada, peab kuulaja oskama näha suuremat pilti ja ka julgema küsida: mis on selle käitumise tegelik, sügavam tähendus? Mis on see, mis paneb mu armsa inimese praegu niimoodi käituma? Mida ta püüab mulle oma käitumisega öelda?
Paradoksaalsel kombel ei ole võimalik suhtetasandi probleeme lahendada, tegeledes sisutasandi teemadega –, kuigi paljud paarid ja pered just nii proovivad. Lõputud arutelud ja kirglikud vaidlused teemal, kes, kui palju ja milliseid kodutöid peaks tegema, millal on õige aeg koju tulla ning kuidas sisustada ühist nädalavahetust või puhkust, ei vii sageli mitte kusagile, vaid hoopis lisavad pingeid ja vähendavad kriisis olevat lähedust veelgi. Sisutasandi probleeme – sest ka parimates peredes on vaja aeg-ajalt täpsustada vastutusalasid või arutada olmeküsimusi – on enamasti võimalik lahendada sisutasandil arutledes. Kõige selgem märk sellest, et tegemist võib olla sügavama – suhtetasandi – probleemiga, ongi tõsiasi, et pealtnäha lihtsad sisulised arutelud muutuvad kergesti emotsionaalseks ning ei vii, hoolimata püüdlustest, lahenduste suunas. Niisugusel puhul tasub iseenda ja oma kõige kallimate nimel julgus kokku võtta ja nii endalt kui kaaslaselt hoolivalt küsida: „Kuule, mis Sulle tegelikult muret teeb?”
