Kui abielu tee näib viivat tupikusse

9/2008 Karita Kibuspuu, TÜ psühholoog, Hiiumaa suvefestivali seminar

"Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele." (Õp 14:26)

Me elame ajal, mil tundub, et hingevaenlase erilise tähelepanu all on just perekonnad, ühiskonna ja koguduste alustalad. Tegelikult on kuradi selline rõhuasetus üsnagi loogiline, sest sassis peresuhetega kristlasest pole enam usulahingus võitlejat ega evangeeliumi kuulutajat ning sügavad abieluprobleemid muudavad aktiivse koguduseliikme kergesti masendunud ja enesekeskseks.

.

Petlik oleks uskuda illusiooni, et kristlaste abielud on rünnakute eest kaitstud! Paraku kõneleb reaalsus, et tõsised abielukriisid ja abielulahutused pole tänapäeval kristlaste seas enam haruldased.

Põhjuseid, miks kristlaste abielud satuvad tupikusse, võib leida ilmselt enam-vähem sama palju ja erinevaid, kui on eripalgelisi suhteid. Alates sellest, et ootused abikaasale ja suhtele jäetakse selgelt välja ütlemata, lootuses, et teine kõik soovid ning igatsused silmadest loeb, kuni selleni, et igapäevane kiiruseneedus võtab aja, jõu ning lõpuks ka tahte oma abielusuhtesse piisava hoole ja püsivusega investeerida. Inimestena on meil kombeks mõelda, et aega on piisavalt ja küllap jõuab veel kõike – ka abikaasale pühenduda ning lastega tegeleda – kohe, kui laen makstud saab või niipea, kui tööl veidi kergemaks läheb. Aga lapsed kasvavad imekiiresti ja abikaasagi võib leida endale hea kuulaja kusagil mujal ning ühel hetkel selgub kibe tõde, et polegi enam kedagi, kellega koos rõõmus ja kurbuses vananeda. Staažikaid abielupaare varitseb jällegi oht uhkeks minna – olles ühiselt aastakümneid vastu pidanud, nii headel kui halbadel aegadel, võib tekkida illusioon, et võidupärg on juba käes ning enam ei saa suhtega midagi juhtuda. Ometigi hoiatab Piibel "Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust" (Õp 16:18) ning "Tuleb uhkus, tuleb ka häbi" (Õp 11:2). Nii mõnigi abielusuhe on lagunenud küpses vanuses, sest uhkus uinutanud abikaasade valvsuse.

Kuidas märgata, et suhe on keeramas tupikteele? Enamasti ei jõuta sinna ühe hetkega, vaid pärast pikemaajalist ja hiilivat muutust suhte kvaliteedis. Abikaasadele võib see tulla ehmatavalt ja ootamatult: ühel hetkel avastatakse, et tülitsetakse rohkem ja sügavamalt kui kunagi varem, samas on vähenenud läheduseks nii oluline vastastikune eneseavamine. Kokku on kuivanud ühistegevuste nimekiri, päevakorda on kerkinud usalduse ja kontrolli küsimused. Teineteise teenimise eesõigusest on saanud tüütud ja vastikud kohustused.

Selleks, et enne lõplikku tupikut suunda muuta, on tähtis, et (ideaalis) mõlemad osapooled endale probleemi teadvustaksid. Tähtis on mõista, et kõikidel pereliikmetel on oma ootused ja isiklikud vajadused ning et abielu on tegelikult just nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. See tähendab, et oma ootusi ja vajadusi tuleb ikka ja jälle vastastikku jagada ning et edasi saab liikuda täpselt sellises tempos, nagu jaksab minna suhte aeglasem osapool. Ükskõik, kas selleks on imikust pesamuna või hoopis hetkel töötu abikaasa. Teis(t)ega arvestamine tähendab eelkõige oma elu prioriteetide paika panemist, otsustamist, mis on see, mis on minu jaoks elus tegelikult ja tõeliselt tähtis.

Suunamuutus ei tähenda kindlasti seda, et edaspidi ei oota ees enam ühtegi konflikti. Samas ei pea konfliktid olemuslikult tähendama midagi väga negatiivset. Kahe erineva isiksuse kooselus on eriarvamused, erinevad vajadused ning isegi erinevad väärtused vägagi reaalsed. Küsimus ei ole selles, kuidas vastuolusid vältida, vaid kuidas nendega toime tulla. Tähtis on leppida kokku omavahelised reeglid konfliktide lahendamiseks: näiteks, et füüsilise vägivallani ei laskuta, sõimunimesid ei kasutata või et tülitsedes uuele päevale vastu ei minda.

Suhte kvaliteet paraneb läheduse kasvades. Lähedus omakorda kasvab koos eneseavamisega, kui abikaasad õpivad olema teineteise jaoks olemas nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Lõpetuseks veel kõige tähtsamast. Ükski kristlane ei tohiks unustada, et abielu ei koosne kunagi vaid kahest osapoolest. Kristlik abielu, mis saab alguse püha laulatustalitusega, on kolmepoolne liit mehe, naise ja Jumala vahel. Isiklik jumalasuhe, elav ja igapäevane osadus Jumalaga on võti ka õnnelikuks elukestvaks abieluks. Usaldades teadlikult Jumala kätte oma vaimuliku ja isiksusliku küpsemise, oma abielusuhte, abikaasa ja kõik pereliikmed, võivad kristlased tõepoolest kindlad olla, et nad on hoitud ka sel kurjal ajastul.

"Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu." (Ps 62:3)