1/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Olen maal üles kasvanud ja mäletan lammastest mõndagi. Hiljuti lugesin jagamust ühelt linnainimeselt, kes nägi lambaid lähemalt alles teises nooruses. Ta kuulis sõbralikult loomapidajalt ka pisut juhatust lambakasvatuse kõrgest kunstist. Üllatus kasvas, kui ta hakkas taipama, et karjane tundis kõiki oma lambaid tõepoolest isiklikult. Samas võis ka tema nüüd neile seal pikemat aega otsa vaadata, aga lambakoonud paistsid ikka ühesugused.
.On loogiline, et sellel, kes nüüd kõiki oma karjalambaid ja nende kalduvusi tunneb, on parimad eeldused reageerida, kui ühega neist peaks midagi juhtuma. Vana-Idamaa karjased pidid ka oma loomadega väga tuttavad olema. Piibel jutustab meile nendest mitmel korral. Oma lugudes viitas Jeesus olukordadele, mis olid ta kuulajatele tuttavad. Nad kõik teadsid ka seda, et karjaseametil on mitmeid ühisjooni Kõigeväelise Jumala suhtumisel inimestesse, kes temale kuuluvad. Psalmide raamatus palvetatakse Jumala kui Iisraeli karjase poole. Prohvet Jesaja kuulutusest loeme: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid."
Lood otsimisest ja leidmisest on elava Jumala juures hinnalised.
See, millele Vana Testamendi prohvetid olid sajandeid tähelepanu juhtinud, sai eriliselt avalikuks Jeesuses. Issand Kristus on karjane, kes mitte vaid ei otsi ja leia, vaid kellel on suur rõõm, kui ta leiab „kadunud lamba". Luuka evangeelium kirjeldab „Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!""
Milline on küll Jumal, kes investeerib nii isiklikult ja emotsionaalselt igasse inimesse, kes sageli pole kaua aega oma Loojast hoolinud. Lood otsimisest ja leidmisest on elava Jumala juures hinnalised. Ja kuna nad on nii väärtuslikud, peaksid nad vääramatult jääma kristliku jumalateenistuse raudvaraks. Siinkohal niisiis üks julgustus alanud Issanda aastaks ka igale lugejale, et me kristlastena sellest jälle rohkem räägiksime, tooksime oma loo, oma tunnistuse ka jumalateenistusele kaasa.
Jumal rõõmustab inimeste üle, kes on lasknud ennast leida – ja selle rõõmu kaja inimese südames ja silmades nakatab jälle uusi inimesi.
