Vaade kõrgemast perspektiivist

09/201305 ermo
Ermo Jürma, toimetaja

See on alatu ja ebaõiglane. Joona passib kõrbes Niineve linna ees. Kiiskavas päikeselõõmas ootab ta linna hukkumist. Esmalt sai ta ennast ühe kiikajonipuu varju hoida, kuid see kuivas üleöö ära. Ja siis paiskub Joona suust protest: „Jumal, sa oled ebaõiglane! Sa võtad minult viimase, mis mul veel oli."

Sina nutad taga seda põõsast, mis täna õitseb ja homme närbub.

Kui paljud inimesed tunnevad, et nendega on toimitud ebaõiglaselt ja neile on tehtud liiga ning nad torisevad oma saatuse üle, riidlevad inimestega, nurisevad Jumalaga. Nad küsivad: „Miks minul pole seda, mis tol teisel on? Ja miks läheb teistel alati hästi? Miks jään mina hiljaks, samas kui nemad igale poole jaole jõuavad? Miks mind ei mõista keegi, isegi Jumal mitte?"

Nendele küsimustele ei ole ühte lihtsat vastust. Mitmes asjas olen ma vahest ise süüdi ja Jumalal pole sellega üldse tegemist. Kuid on umbsõlmi, millele pole mingit seletust, vähemalt mitte arusaadavat.

Ma leian, et on hea, et Joona pöördub Jumala poole. Ja kuigi prohvet toob esile raske etteheite, pole Jumal mitte haavunud, vaid vastab Joonale: „Sina nutad taga seda põõsast, mis täna õitseb ja homme närbub. Samas ei ole sina selle kasvatamiseks isegi oma sõrmeotsa liigutanud. Kuid Niineve linna inimeste käekäik sind ei huvita. Sulle on ükspuha kas nad elavad või surevad. Kuid mina armastan ka neid" (Jn 4:10–11). Joonale oli niisiis oluline vaid üks taimeke. Jumal vaatas aga Niineve linna 120 000 inimesele.

See on täiesti teine perspektiiv. Ja just seda on meil aeg-ajalt vaja. Ka siis, kui ma leian et kõik on valesti ja ebaõiglane, soovin endale ja teile võimet näha asju ka teisest vaatevinklist, kõrgemast perspektiivist. Kes teab, millised seniaimamatud võimalused sellest tulevad.
Kord oli suur veoauto linnas ühe peatänava viadukti alla kinni sõitnud. Olukord polnudki kõige hullem, sest auto oli terve ja viadukt oli terve. Samas polnud abi ei tõmbamisest ega tõukamisest, auto seisis kindlalt. Seisvate autode rivi aina pikenes. Palju tarku ja närvilisi autojuhte oli asja arutamas, juba kaaluti rasketehnika kohaletoomist. Samas püüdis üks väikene poiss ka ligi pääseda ja nagu midagi öelda, aga ta tõrjuti veidi ohtlikust kohast eemale. Siis hõikas ta kaugemalt: „Laske autokummid tühjemaks!" Tõepoolest oli see geniaalne lahendus ja vähe aja pärast olukord lahenes.