Piiblisalmide päheõppimise kasu

02/2014 05 ermo
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mis kasu on piiblisalmide päheõppimisest? Ma arvan, et kasu on kolmel tasandil. Esmalt, on vana kogemus, et kui me satume oma vaimulikus elus kuivuse teelõikudele, siis võime sukelduda päheõpitud piiblitekstidesse, mis sarnanevad jõele.
Teine kasu on õpitud teksti õnnestavast mõistmisest. Sageli arvatakse, et see on eelkõige intellektuaalne toiming. Kiiresti küsime ajaloolise tausta järele ja näeme vaeva tõlkenüansside pärast. Seda on olnud kõigil aegadel. Kuid Piiblist arusaamiseks on vaja enam kui tarka pead ja kommentaare.

Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe.

Kes tahab tungida Piibli tarkuse põhjani, peab selle sõnu südamega mõistma. Nii nagu Maarja „hoidis kõik need lood oma südames alal". Vana kiriku õpetajad nimetasid seda ruminatio, mälumine ehk jumalike sõnade kordamine. Ülekantud tähenduses viitab see Vanas Testamendis puhastele, mäletsevatele loomadele (3Ms 11:3; 5Ms 14:6). Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe. Neid korrati jumalateenistustel, teekondadel ja töö juures. See polnud üksnes mehaaniline, vaid süvendav tegevus. Pühakirja salme pähe õppides ja korrates läheneti nende tuumale.

Päheõppise kolmas kasu on praktiline tugi palveelus. „Issand, õpeta meidki palvetama" (Lk 11:1) – nii pöördusid jüngrid Jeesuse poole. Ja mida tema tegi? Esmalt on üllatav see, mida ta ei teinud. Ta ei kutsunud neid üles süüvima endasse ega andnud mingit psühholoogilist juhatust, kuidas motivatsiooni tõsta. Jeesuse vastus oli hoopis teine. See kõlab võib-olla liiga lihtsalt. Ta andis neile ühe palve, mille nad pidid pähe õppima. Me tunneme seda Meie Isa palvena. Esmapilgul näib see vähenõudlik, aga praktikas on see palvetamise kuningatee.

Palvetamise vorme on muidugi palju. Paljud kristlased on aga kogenud tõelist läbimurret siis, kui nad hakkavad paluma oma sõnadega. Nad jätavad maha oma lapsepõlve päheõpitud palved ja alustavad oma sõnadega. See sarnaneb võõrkeele õppimisele, kus avaneb uus maailm. Palves ei saa täielikku vabadust aga kõigi asjade mõõduks pidada. Vaimulik elu toitub kahest allikast: usu vabadus ja ühendus Jumala sõnaga.

Tihti palvetame nii, nagu pähe tuleb. Üsna varsti oleme aga oma piiridel: keeleliselt, inimlikult, vaimulikult. Meie vaade on enamasti liiga väike ja alati ei leia me sõnu, mis haaraks Jumala kohalolu. Minu kogemus on: palvetamises pole midagi kaunimat ja rahuldavamat, kui märgata, et Jumala sõnad on ka minu palvesõnad. Siis pole need enam minu soovid, millega ma püüan taevaukseni ronida. Need on pigem Jumala sõnad, mis saavad mulle redeliks, millelt Jumalat kõnetada.