Paastuaja õppetunnid

03/2014 05 ermo
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Pea kõigi muistsete kultuuride meditsiiniteadmises on paastumisel oluline koht. Vaimulikus mõttes teenib see kogu inimese usulist täiustumist. Jeesuse 40-päevane paastumine kõrbes tõstatab kiusatustega toimetuleku teema.
Sageli kogetakse kiusatusi just kõrbeaegadel. Välisel vaatlusel näib liivameri üksildane ja tühi. Kuid kõrbet läbinud inimesed tunnistavad, et see pole sugugi nii. Kõrbed pakuvad üllatavaid kohtumisvõimalusi – esmalt iseendaga. Kes me oleme ja mida me eluks tegelikult vajame, mõistame siis, kui me vähemalt aeg-ajalt teisejärgulisest ja üleliigsest loobume.

Korrapärase piiblilugemise ja palveelu oluline mõte on hoida südametunnistus tundlik.

Kiusatusi ei soovi meist keegi, aga meid ei säästeta nendest. Mõistagi on kiusatused niisama erinevad kui inimesed. Nii pole ka ühemõttelisi kriteeriume selle kohta, mis on kiusatus. See, mis on kiusatuseks ühele inimesele, ei tarvitse olla teisele. Tihti võin ma kiusatust siiski ära tunda sellest, et see tahab ahvatleda mind tegudele, millest ma juba ette aiman, et head sealt ei tule.

Hingevaenlase rünnaku meelisobjektiks on südametunnistus. Tema poolt vaadatuna on kõige parem, kui südametunnistust ei olekski. Aga kui on, siis sundida see vaikima. Korrapärase piiblilugemise ja palveelu oluline mõte on hoida südametunnistus tundlik.

76-aastane suurepärane luuletaja Reiner Kunze jutustas loo ühest kanamunast, mille ta võõra talu maalt leidis. Rõõmsana oma leiu üle tõi ta selle muna oma vanaisale. Vanaisa võttis muna väikese Raineri käest ära ja viis naabritalu kööki ning ütles oma lapselapsele vaid: „Meie oleme ausad inimesed." Palju kiusatusi sõltubki meie eluolust: südametunnistusejärgne elurada Eestis ja Kesk-Aafrikas on ilmselt erinevad.

Õpetlik on võrrelda Jeesuse kolme kõrbekiusatust (Mt 4:1–11) koguduse kui Kristuse ihu omadega.
Esimene kiusatus võib kogudusel tulla sealt, kus ta end majandusliku hüve pärast riigi või tundmatu rikka onuga seob. Kogudus ei ela viimsena aga mitte maistest sissetulekutest, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.

Teine kiusatus luurab peaaegu vältimatult seal, kus kogudus töötab avalikkuses ja üritab teha midagi, mis ka massidele meeldib. Seal ei ole siis üksnes templihari, vahel hoopis mõni teine tribüün või mikrofon, kus hingevaenlane oma demagoogilisi vahendeid soovitab. Kogudus ei pea esmalt mitte masse kokku meelitama, vaid kitsast pöördumise väravat näitama.

Kolmas kiusatus on panustada võimule ja unustada, et Jumala laste garantii on Issanda Vaim.

Jeesus „on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta" (Hb 4:15). Tema armu varjus tuleb ka meil kiusatustest läbi minna. Kui me igaüks laseme kõrbe- ja paastuaegadel Jumalal oma südametunnistust teritada, siis on tema inglid meie kõrval.