Taaveti testament

10/2014 05 ermo
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Milline elu oli Piibli Taavetil! Küps filmistsenaarium – ja neid ongi temast tehtud!

Algul oli ta unustatud karjapoiss, kes mägedel oma lambaid hoides kannelt mängis. Otse üleöö sai ta rahvuskangelaseks, keda Iisraeli naised vastastikku lauldes ülistasid. Taavetist kujunes geniaalne poliitik, kes vormis nõrgalt seotud suguharude liidust stabiilse keskvalitsusega Iisraeli riigi.

Kellegi hea algus ei garanteeri automaatselt veel head lõppu.

Aga äkitselt tuli Taaveti ellu sügav langus. Ränk allajäämine algas perekonnas. Inimlikult võttes oleks see tähendanud kuninga lõppu. Kuid Taavet parandas meelt ja Jumal tegi sellest lõpust uue alguse. Sündis andestuse ime – suurim ime selles imederikkas elus.

Viimaks annab vana Taavet teatepulga üle. „Kui Taaveti päevad liginesid surmale, siis andis ta oma pojale Saalomonile käsu, öeldes: „Mina lähen kõige maailma teed, ole siis vahva ja ole mees! Pea, mida Issand, su Jumal, on käskinud pidada" (1Kn 2:1–3). Veidi enne oma surma toob Taavet kogu oma elukogemuse esile pidulikus testamendis. Millised viimased sõnad saab siis eelseisvaks keeruliseks ja vastutusrikkaks eluks kaasa Saalomon? Esmalt on üllatav, mida vana Taavet oma järeltulijale ei ütle:
Poiss, rahaliselt on sinu tulevik kindlustatud.
Poiss, oma super-haridusega oled sa eluks ette valmistatud.
Poiss, oma tutvustega olen ma juba ka särava vaarao tütre sulle elukaaslaseks välja valinud.
Poiss, ma olen sinu tarvis sõlminud edutõotavad rahvusvahelised lepingud.

Ei, mitte nii! Taaveti testament algas hoopis teisiti.
Hoia Jumala tõde! Hoia end selles, mis on ennast tõestanud. Ole julge! Sinu tugevus on Jumalas. Tema armust saab sulle küll. Ära teeni üksnes inimesi. Kummarda Jumalat, siis ei pea sa inimeste ette kummarduma. Su elu ei tee väärtuslikuks sinu andekus ja tarkus, vaid Jumala soosing ja juhtimine. Su elu ei tee rikkaks mitte su teadmised, vaid su teenimine.

Kas noor Saalomon mõistis seda? Kas võttis ta sellise testamendi omaks? Oma valitsuse alguses küll, aga lõpus enam mitte. Kellegi hea algus ei garanteeri automaatselt veel head lõppu. Eluõhtul oli Saalomon palju rohkem himudest juhitud kui ta isa Taavet. Täide ei läinud mitte üksnes isa testamendi suured tõotused, vaid kaasa kandusid ka vanematepoolsed võlad.

Kui hea, et Jeesus on elanud meile ette täiusliku elu ja jätnud taeva minnes meile hoopis teistsuguse testamendi: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! ... tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina" (Mt 11:28; Jh 14:3).