Vaid üks päev korraga!

1/2011 Viljar Liht, EKB Liidu asepresident

Haiglas oli üks liiklusõnnetuses kannatada saanud patsient. Valud olid kohutavad ja ta teadis, et ta peab neid veel kaua kannatama. Sellest hoolimata õnnestus tal säilitada optimistlikku ellusuhtumist. Keegi külaline küsis temalt, kui kaua ta peab veel voodis olema. "Vaid päev korraga," vastas ta, „rohkem ma ette oma pead ei vaeva ega hakka ka asjatult muretsema."

Ühes mõistujutus räägitakse kellast, mis ühel hetkel ootamatult peatus. Kui talt küsiti, miks sa seisma jäid, vastas kell, et ta ei suutnud välja kannatada mõtet, et tal tuleb järgmise aasta 365 päeval tiksuda 31 miljonit 536 000 sekundit, ja seepärast ta peatuski. Aga kui kellale tuletati meelde, et tal tuleb tiksuda vaid sekund korraga, sai ta julgust juurde ja hakkas taas käima!

.

Meile antakse vaid üks päev korraga. Kõik võivad võita võitlusi, mida nad võitlevad täna. Alles siis, kui lisame neile eilse ja homse koormad, hakkame muretsema ja suure tõenäosusega jääme kaotajaks. Keegi ei suuda kanda eeloleva aasta kõiki koormaid ühe päevaga. Mul on olnud olukordi, kus olen silmitsenud oma kuuplaani ja vaadanud, et see ja see päev pean olema seal, siis tegema seda, seal kõnelema, seda teenistust juhatama, sinna sõitma jne ja siis tuleb vahel ka pastoril stress peale. Aga siis kuulen oma sees ikka üht vaikset häält – võta üks päev korraga.

Kõik võivad võita võitlusi, mida nad võitlevad täna.

Sellel aastal me tähistame Piiaga oma 25. pulmaaastapäeva. Meie pulmas toimus üks laulukonkurss, kus kümmekond lauljat esitas ühte laulu: „Rohkem korraga ei maksa võtta kui üks päev, üksainus silmapilk. Olen õnnelik, ei ta mind jäta, kõikjal saadab mind ta armupilk. Ta on tõotand ikka muret kanda igal ajal oma laste eest. Lubab kõik, mis vaja, mulle anda. Ta võib päästa iga häda eest!" (VL 371) See laul on meid palju õpetanud ja aidanud. Vaja on võtta vaid üks päev korraga ja see päev on TÄNA.

Üks neist päevadest, mille pärast me ei pea muretsema, on eilne. Eilsed raskused ja ahastused koos oma kannatuste ja eksimustega on jäänud seljataha, neid ei saa enam tagasi. Eilset ei saa ka täna olematuks teha, saame üksnes paluda Jumala andestust ja armu.

Sageli vaevavad meid sellised mälestused, mis on seotud mõne mineviku otsustustega. "Kui ma oleksin valinud teise elukutse, tuleksin ma endaga paremini toime... Kui ma oleksin õigel ajal soetanud endale eluaseme, ei peaks ma selliseid pangalaene maksma... Kui ma oleksin abiellunud teise inimesega, oleksin ma täna palju õnnelikum..." jne. Kui me laseme sellistel „kuitamistel ja oleksitel" valitseda oma elus, siis piirame oma võimalusi ega tunne rõõmu sellest, mis Jumal meile tänaseks on kinkinud.

Teine päevadest, mille pärast me ei peaks muretsema, on homne. Homne oma võimalike takistuste, koormate, ohtude, lubaduste, eksimuste, rõõmude ja kurbusega on sama kättesaamatu nagu eilnegi. Me ei saa kõrvaldada neid probleeme, mida meil tuleb kohata ehk homsel päeval, kuid see muretsemine võib meid nõrgestada nõnda, et me ei suuda neile vastu seista. Keegi on öelnud: "Mure on nagu kiiktool. See annab sulle tegevust, kuid ei vii sind kuhugi."

Jeesus ütleb: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevas." (Mt 6:33-34).

Me ei tea, mida eelolev aasta endaga kaasa toob nii koguduslikus kui ka isiklikus elus – olgu siis raskemad või kergemad päevad, aga tõotus on see – neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal lõppkokkuvõttes kõik heaks tulla.