Ava oma suu!

09/2015 05 ermo
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Minu lapsepõlve kaunid tunnid olid need, kui ma sain kuulata isa ja teiste suurte inimeste jutustusi vanadest aegadest. Seal oli põnevaid pajatusi, kus oli nii õnne kui õnnetusi, nii vastuseid kui küsimärke. Kui ma vanemaks sain ja mu arusaamine kasvas, siis lisandusid sinna minu vanemate ja lähedaste arusaamad ning selgitused.

Alles loo kangelasega kohtudes saab tekkida tõeline dialoog.

Hiljem tudengipõlves Tartus onu Johannese juures elades imetlesin, kuidas tema tõi Piibli valgel suurest maailmaloost esile paljude inimeste elutarkusi.

Nii sai mulle järjest selgemaks, millist eluviisi Jumal õnnistab ja millist mitte.

Jutustada lugusid ja anda edasi kogemusi, jagada üksteisega elamusi ning arutleda nende tähenduse üle – see on inimesi alati ühendanud (vahel ka lahutanud).

Üldtuntud on Vana-Ida jutustamiskunst. Vanas Iisraelis tuli oma rahva lugu koos Jumalaga edasi anda pere keskel, nt paasapühadel. Kõnekad on ka Piibli nn ajaloopsalmid. Laulja Aasaf selgitab seal metoodiliselt, mida ta tahab teha: „Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast. Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud, seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud" (Ps 78:2–4). See on päris tugev manifest mehelt, kes vastutas Jeruusalemma templi muusika ja liturgia eest. Aasaf pidas oma kohustuseks Jumala rahva kogemused ajaloos edasi anda.

Selline vahetu jutustamistraditsioon on meie peredes ohustatud. Multimeedia maailm haarab nii täiskasvanuid kui lapsi.

Olin hiljuti pulmalauas, kus isa kõrval istus väikemees, suured klapid kõrvadel ja jälgis huviga nutitelefonis oma põnevat filmi. Üks Tartu Ülikooli Kliinikumi õde ütles seal mulle, et varem tulid patsiendid temaga sageli rääkima, nüüd istuvad nad (eriti nooremad) voodis ja suhtlevad tahvelarvutiga.

On oluline erinevus, kas me saame oma info raamatute, filmide, interneti ja teiste meediakanalite või elavate inimeste kaudu. Vahetult jutustatud usukogemusi ei asenda miski. Alles loo kangelasega kohtudes saab tekkida tõeline dialoog.

Äsja oli meie riigis vanavanemate päev. Mõtlesin sel puhul, et ega minu vanemad alati sõnadega rääkinud – aga nad ise olid elav jutustus.

Millal tuleb sinu perekonnas, sugulaste keskel või naabruskonnas järgmine võimalus, et rääkida Jumalast. Aasaf kasutaks seda ja teeks oma suu lahti!