Igavikuvaade

11/2016 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kas novembrikuine igavikupüha on leinapäev? Õigupoolest mitte! Kui me loeme Kogujat, Piibli raamatut, mis tegeleb intensiivselt elu kaduvusega, siis see deklareerib korduvalt, et siin ilmas on kõik „tühisus”. Sellise refrääni kõrval särab aga lause: „Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni” (Kg 3:11). Looja poolt meie südamesse asetatud igavik on kaljukindel vastukaal tühisusele, elu kaduvusele, mida Koguja paljusõnaliselt on esile toonud.

Looja poolt meie südamesse asetatud igavik on kaljukindel vastukaal elu tühisusele.

Igavik tähistab olemist, mille kohta Koguja maailma kirjeldused ei kehti. Jumala igavik pole mitte lõputult jätkuv, niinimetatud ärakülmunud aeg, seismajäänud kell. See oleks küll midagi ehmatavat. Kes meist sooviks olla miljon aastat ikka seesama inimene, kes me oleme nüüd? Praeguse poolikuse lõputu jätkumine (või kordistamine) oleks pigem põrgu definitsioon.

Sageli mõeldakse igavesele ajale lähtudes ühest algusest, mis alles järgneb ajalikule surmale. Piibel seevastu mõistab igavest rohkem kui kvaliteedi tähistust. Igavik ei alga inimese jaoks mitte alles pärast tema surma, vaid kohtudes igavese Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu. Uskujale on ajalik surm üleminek veel täiuslikumasse igavesse ellu, mis algas uussünnil.

„Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 3:2). Evangeeliumi kuulutuse ja usus vastuvõtmise kaudu astub inimene Jumala riiki ja valitsuse alla. Seal, kus kristlased üksteisele andestavad, abivajajate eest hoolitsevad või kahjustavad käitumisviisid lõpetavad, kus patt saab kinni kaetud, avaneb taevas. Jeesuse tähendamissõnade järgi algab taevariik väikselt juba siin peale, aga tal on erakordne läbilöögijõud. Ta sarnaneb aardega, pärliga, kalavõrguga. Järgnevad võrdumid väljendavad, et ta vajab meie täit panust ja otsustavust, et sinna jõuda – aga samas on see suur kingitus ja ülem rõõm.

Jumal ei valmista meile paika, kus poleks mägesid, metsi ega muusikat. Tema igaveses riigis on lõputud võimalused. Kuid sealne päevakava ei taandu stressiks, seal on rahu. Me igatseme just sellist igavikku. „Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel” (Kl 3:1).