Valvamas või mõõtmas

07-08.2017 05 ermoj
Ermo Jürma, peatoimetaja

Meie läheme kohtama Jeesust – see on kristluse keskne sõnum. See võtab kokku erinevuse Jumala rahva ja teiste inimeste vahel.

Jeesuse taevariigi tähendamissõnas kümnest neitsist on lõik: „Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!” Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!” Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati” (Mt 25:8–10).

Valvel- ja valmisolek määrab, kes astub pulmasaali.

Äratushüüd tuli kõigile kümnele magama uinunud neitsile ootamatult. Seni, kui Jumala riik siin maailmas on veel varjatud, polegi näha, kes on tõeliselt arukas, kes rumal.
Neitsitelt ei oodatud palju – hoida lampi. Viis rumalat rahuldusid välise osaga – neile piisas peoõhtuks lambist. Arukad olid varunud ka piisavalt õli. Kristlus ei piirdu üksnes välise vormiga, vaid peab olema elu sisu. Neid pole küll võimalik vastandada, sest üks ei eksisteeri ilma teiseta. Üksnes kombed pole veel usuelu ja usk pole ainult salaasi südames.

Keskööl, kui peigmees tuli, selgus, et kõigi lambid ei põle. Arukad neitsid ei osanud oma sõbrannadele soovitada muud, kui minna kaupmeeste juurde õli ostma.
Loo lõpp on hirmutav – viis noort naist koputavad suletud ukse taga. Pulmapidu, igavene elu koos ülestõusnud Kristusega, toimub ilma nendeta. Peigmees, kellele nad kord kümnekesi vastu läksid, ei tundnud neid.
Me kohtame sageli sõnapaare „parim enne” ja „kõlblik kuni”. Neis on teave, et kui aeg on möödas, siis ongi hilja. Palju inimesi kannatab elus mahamagatud võimaluste pärast. Seejuures ei saa kõike halbade olude ja teiste kaela veeretada. Igaüks vastutab ka ise, kas ta soovid täituvad või mitte, kas ta käitub arukalt või rumalalt.

Tähendamissõnast võib esmapilgul arvata, nagu tulnuks varuda üksnes vajalik kogus õli. Kuid lähemalt lugedes pole asi päris nii. Õlikogust mõõtsid inimesed, vahel mõõdavad teised, vahel me ise, kuid mitte peigmees. Tema ei vaata kõigepealt mitte põlevaid lampe, vaid neitseid, kes ootavad teda kokkulepitud kohas.

Õli on sageli tõlgendatud allegooriliselt, nähes siin Püha Vaimu, õiget usku või häid tegusid. Kui meie mõtted keerlevad aga üksnes õlitaseme ümber, siis võime kõige olulisema – kohtumise – maha magada.
Peigmehe tervitus arukatele neitsitele kõlab: „Ma tunnen teid! Te olete mu sõbrad! Te ootasite mind! Te olite kohal, kui ma tulin!” Lõpusalm 13 heliseb refräänina läbi Piibli: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!” Me peame alaliselt muutuvas maailmas valvama koos arukatega ja panema tähele ajamärke.

Kui me läheme suurele reisile, vaatame pagasi üksipulgi mitu korda läbi ja oleme õigeaegselt lennujaamas. Kui me millegi nimel elame, siis teeme ka kõik endast oleneva, et me igatsus täituks.