Ma olen vaid läbisõidul

11/2017 05 ermoj
Ermo Jürma, peatoimetaja

Rabi Hofetz Chaim'ile tuli külla rändaja. Kui külaline nägi, et rabi elupaik koosneb vaid ühest toast, kus olid üksnes raamatud, laud ja tool, küsis ta imestunult: „Rabi, kus on teie mööbel?” – „Aga kus on teie mööbel?” andis rabi vastuseks. – „Minu?” küsis üllatunud külaline. „Aga mina olen siin ju ainult külas. Ma olen vaid läbisõidul!” – „Muidugi,” vastas rabi, „seda olen siin ka mina.”

Kristlane ei pea teesklema, nagu teostuks kogu tema elu täideminek vaid läbisõidul.

Piibel kirjeldab usklikke kui „võõraid ja majalisi, kellel pole siin jäädavat linna”.
Meie elus on erinevaid aegu ja kõik nad pole meile võrdselt tähtsad. On võib-olla pikki aastaid, kus me lihtsalt elame – õpime ja töötame, rassime ja puhkame, sööme ja magame, ostame ja müüme, korrastame kodu ja aeda ning näeme peeglist, et vananeme –, aga midagi väga eredat selles pole.

Kuid ühel hetkel avaneb midagi: vahest oli see armumine – maailm muutub helgeks! Või lahkus keegi lähedane. Võib-olla haigestusime tõsiselt ja märkasime, kui väga me armastame elada. Siis on kallis iga päev ja tund!
Aasta pimedal ajal tähistame igaviku- ehk surnutemälestuspüha. See tähtpäev kutsub meid mõtlema oma eelkäijatele ja tuletab meelde lahkumishetki. Surmaga kohtumine on kriisiaeg, millest võib saada sisemise kasvu aeg. Lein pole küll meeldiv ja keegi ei otsi seda vabatahtlikult. Kuid siin on suuri võimalusi, kus õppida lahtilaskmist ja usaldamist.

Seepärast on Jeesus õpetanud meid palvetama: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!” Täna! Mitte kohe terveks aastaks ette. Hool tuleviku varude pärast on õilis ja hea, aga hinge jaoks see ei tööta, temale pole kindlustusseltsi, mis maandaks kõik maised riskid.

Eluteekonnal tuleb ühest paigast teise edasi minna, me oleme siin vaid läbisõidul. Selleks oleme me loodud. Iga arengusamm tõstab meid astme võrra madalusest kõrgemale ja teeb meid aina vabamaks ja julgemaks. See on põhjus, miks mõned inimesed on saavutanud vanaduses avaruse ja suuremeelsuse, mida nad noorusaastates ei teadnudki. Aga selle poole peab teadlikult püüdlema ja ülearusest lahtilaskmist harjutama.

Igatsus tõelise elu järele ei olegi meie inimliku jõuga saavutatav eesmärk. Seda võib vaid Jumal anda. Seda peab Jeesus silmas, kui ta ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama” (Jh 14:19). Tunneli lõpus särab valgus.
Kristlane ei pea teesklema, nagu teostuks kogu tema elu täideminek vaid läbisõidul. Kui rikas võib olla inimese elu juba nüüd ja veel igavikus, kes selle on ära tabanud.