Ime teismeeas muutis minu elukäigu

12/2017 05 gunnar
Gunnar Kotiesen, EKB Liidu asepresident

Hea lugeja – oleme jõudnud aasta lõppu. Vaadates tagasi möödunud 365 päevale, anname hinnanguid ja markeerime lahkuvat aastat erinevate omadussõnadega – õnnestunud, kiire, valulik, pöördeline, vaevarikas jne.

Uute ja vanade röntgenfotode uurimisel jõuti selgusele, et on juhtunud midagi, mida tuleb nimetada imeks.

Kuid mis oleks see üks sõna, millega sooviksid märkida aasta viimast kuud? Läbi kristliku ajaloo võime detsembri kokku võtta väga lühikese sõnaga „ime”. Need kolm tähte on paljude jaoks täiesti erineva tähendusega.

Minule ja vanemale põlvkonnale meenub ilmselt möödunud sajandi kaheksakümnendate teine pool, mil Eesti unistusi hakati nimetama IME – isemajandav Eesti. Küllap viib see sõna kedagi tagasi veel kaugemale ja sa võid rääkida lugusid enda või oma lähedaste imelisest pääsemisest külmast Siberist või lootusetust sõjakeerisest?

Minule on need kolm tähte väga suure tähendusega ja viivad mälestustes tagasi teismeea keskele, kui mul avastati kopsutuberkuloos. Arstide plaan oli kindel, et tuleb minna pikaks ajaks haiglasse. Kuid viimasel õhtul enne ärasõitu olin sattunud ühte väiksesse palveosadusse, kus minu eest palvetati lihtne palve.
Uuel hommikul tegi see lihtne palve aga arstide elu hoopis keeruliseks. Nimelt oli minu värskelt diagnoositud haigus ööga „kuhugi kadunud”. Peale pikki arutelusid ja uute ning vanade röntgenfotode uurimist jõuti selgusele, et tegu ei ole tehnilise või inimliku apsakaga, vaid möödunud õhtul/ööl on juhtunud midagi, mida tuleb nimetada imeks.

Mäletan tänaseni väga selgelt, et selle hetke suurim ime ei olnudki minu jaoks tervenemine, vaid pigem see, et kõikvõimas Jumal, maailma Looja, astus minu, noore ja parajalt mässava teismelise ellu ning väljendas nii selgelt oma armastavat hoolimist.

Jah, Jeesuse sünd ei toimunud ilmselt detsembri lõpul, kuid ometi esindab just see aeg meie kultuuriruumis inimajaloo suurimat imet. Jumal, kes ei vajaks mitte kedagi ega midagi väljaspool iseennast, on ometi otsustanud sirutuda arusaadaval moel meieni.
Kui noor mees kingib oma väljavalitule kallihinnalise sõrmuse, siis vaatamata selle juveeli erilisusele on hoopis suuremaks hämmastumise põhjuseks armastus, mis selle teo esile tõi.

Sama võrdluse võime tuua ka jõulusõnumisse – lõpuks ei olegi kõige tähtsam, kas teame igat Petlemma linnaga seotud detaili või oskame ühe hingetõmbega loetleda kõigi tegelaste nimed jõuluevangeeliumis. Määravamaks saab hoopis see, kas näeme selle kõige keskel tõelist Imet – ehk Loojat –, kes soovis taastada osaduse inimkonnaga ja saatis meie juurde oma Poja, Jeesuse!