02/2018 
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja
Jaanuaris 1991 kohtusin Riias OMONi tulevahetuse all oma Buckowi seminari muusikaõpetaja Hartmuth Stiegleriga, et täpsustada Saksa noortekoori ImPuls suvist kontsertreisi Baltikumi. Järgneva augustikuu tormilisi sündmusi mäletan elavalt. Taasiseseisvumispäeva järel sõitsin Pärnu, sest sinna oli saabumas saksa koori buss. (Telefoni)side välismaailmaga oli katkenud. Äreval ootusõhtul arutasime koolivend Joosepiga, kas peita oma kallid „Erika“ kirjutusmasinad korraks ära, sest ka tulevikus peab samisdat töötama.
Olen elanud ja õppinud ka võõrsil, aga mu kodu on Eesti.
Uuel päeval algaski läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola Adrian Snell'i kaasaegse helikeelega oratooriumi „Alfa ja Omega” menukas turnee, kus olin tõlgina kaasas, ja kogu mu eesti-saksa-vene-inglise keel olid korraga kasutusel. Saksamaalt sõitsin tagasi koolivendade kingitud Ladaga ja edasi jätkus kodune teenimine juba „ratastel”.
Vaimulik elavnemine oli alanud juba varem: 1988 esimene suur vabaõhu-jumalateenistus Toomel, 1989 loodi EKN, taasiseseisvus EKB Liit ja taasavati KUS.
Nüüd järgnesid üksteisele Eesti omariikluse suured sammud: septembris 1991 vastuvõtt ÜROsse ja OSCEsse, 1992 tulid Eesti kroon ja Eesti pass, 1994 lahkusid Vene väed, 1999 liitumine WTOga, 2004 vastuvõtt NATOsse ja Euroopa Liitu, 2007 avanes Schengeni viisaruum, 2011 sisenemine euroalasse.
Meenutan, et kohati läks teistel rahvastel Eesti saatus nagu veelgi rohkem korda. Arvukad väliskülalised aina küsisid ja uurisid. See tegi vahel isegi edevaks – sai aina „oma lugu” rääkida.
Muidugi on Eesti olnud mulle alati südamelähedane. Kodukülast olid mul paljud isamaalised laulud peas, Vabadussõja läbi teinud isa oli andnud oma ajalookursuse. Olen elanud ja õppinud ka võõrsil, aga mu kodu on Eesti.
Erilise rahu ja rõõmu on andnud aga see, kui 16aastasena sain jumalalapse tunnistuse, 20aastasena mind ristiti ja 27aastasena läksin iseseisvale vaimulikule tööpõllule. Tänu on südames, et Eesti vendlus on sajandiprooviga võrgustik, kus ma ei pea aina jalgratast leiutama, ja samas ma tean, et olen ka Jumala igavese riigi kodanik.
Olid kuidagi ülevad hetked, kui EKB Liit võeti vastu EBFi ja BWAsse ning IFFECisse. Usurahva ülemaailmses peres tervitatakse meid just Eesti koguduste liiduna. Oleme seal küll absoluutarvult väikesed, aga meil on laias maailmas sõpruskogudusi ja partnerõppeasutusi ning palju õdesid-vendi!
Veebruari lõpus, kui Eesti Vabariik tähistab 100. ja eesti baptism 134. aastapäeva, avan ka mina Moostes meie koguduste lauliku, et laulda tänutundes „Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa!”.
