Otsi rahu ja nõua seda taga!

Juuni 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Vabakoguduslikus traditsioonis on kristlaseks olemise mõistmisel suur kaal Jeesuse järgimisel. Seepärast rõhutatakse sageli pühitsust rohkem kui õigeksmõistmist, rohkem tuuakse esile häid tegusid kui usku. See pole ilmaasjata nii, aga see pole ka ilma oma erilise ohuta. Selliste jutluste eriline oht on käsumeelsus. Ma ei pea silmas väliste vagadusvormide ületähtsustamist ja tugevat üksteisega sarnastumist, mida kohtasime sageli meie kogudustes varem. Ma pean silmas pigem õrna ja sageli mittemärgatavat käsumeelsuse vormi, mis tuleb alati esile siis, kui Seadust ja evangeeliumi ei eristata, vaid aetakse segamini.
Seaduse evangeeliumiga ärasegamine on Piibli Seaduse väärkasutamine. Seadus on siis vähem kui patu paljastaja ja rohkem kui üleskutse headeks tegudeks. Käsu-jutlustes vaikitakse siis Jumala kohtust, ja Jumala armu ei tunnistata mitte armuandmiseks, vaid üksnes heade tegude võimalikuks tegemiseks. Patu võitmist ei peeta siis kingituseks, vaid võimalikuks inimesele endale. Tulevikulootuse aluseks pole mitte Kristuse tagasituleku ootus, vaid lootus, et küllap kunagi suudavad inimesed juba ise teha maailma märgatavalt paremaks.

Jumala tegutsemise asemel moodustab käsu-jutluse keskuse inimese tegutsemine.

Seda ootust toidetakse eriti maailmarahu teemal. „Rahu on võimalik“ kõlab juhtlause: võimalik nimelt siis, kui me inimestena veel rohkem pingutame, kui me ei loobu, kui me lõpuks ikka õiged poliitilised otsused teeme. Inimest, ka usklikku, kõnetatakse temas endas asuvate võimaluste osas. Seepärast ei ole seaduse-jutlus nagu ka moraalijutlus kunagi ilma üleskutseteta kuulajatele. Kokkuvõtvalt tähendab see: käsu-jutlustes on päästeloos kord juba toimunu suunatud uuesti tänastele kuulajatele kohustuste esitamiseks. Kolgatal lõpetatud lunastuse armu usus vastuvõtmise asemel tuleks seda nagu hakata veel oma tegudega välja teenima. Kuid nii moodustab Jumala tegutsemise asemel jutluse keskuse inimese tegutsemine.
Käsumeelse jutlustamise traditsioone ja harjumusi võib ületada seeläbi, et jutlus ülistab Jumala tegutsemist ja julgustab uskuma, et maailma päästmist (ka rahu maa peal) pole oodata mitte inimeselt, vaid Jumalalt. Selline sõnakuulutus ei nõua, vaid äratab tänulikkuse Jumala tegutsemise suhtes. Kes jutlustab „Otsi rahu ja nõua seda taga!“ (Ps 34:15b) selles pingeväljas, see kuulutab tõepoolest evangeeliumi.