Üks kogudus ühe Issanda ja Jumala ees

Aprill 2020 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Piiblis on Tooma kohta teateid vähe ja jüngrite ringis on ta nagu kõrvaltegelane. Ülestõusmispühadel tõuseb ta aga tribüünile. Tema isikus näeme, milline on kogudus.

Kristuse sõna kaudu kingib Jumal meile usu, mis on apostlite usuga täiesti samaväärne.

On sündmusi, millest kahju kannatamata puududa ei saa. Mitte minna kaasa oma lapsega esimesel koolipäeval poleks lapsele ainult väline kriimustus, vaid sisemine mõra kogu eluks.
Jüngritele oli Jeesusega koosolemine kõik (Mk 3:14). Nad olid välja valitud selleks, et elada alates Jeesuse ristimisest kuni tema taevaminekuni kõigele vahetult kaasa. Nendest kui esitunnistajatest pidi saama sidelüli Issanda ja koguduse vahel. Nendelt on pärit vastused küsimustele: Kes Jeesus oli? Mida ta soovis? Mida ta tõotas? Mida ta teostas ja saavutas ülestõusmise läbi?
Aga ülestõusmise järel Toomas „ei olnud nendega, kui Jeesus tuli“ (Jh 20:24). Üks kaheteistkümnest oli oma tunnistaja rollist väljas. Ta puudus sellest, milleks ta oli kutsutud. Ta ilmus välja alles kaheksa päeva pärast. Kuid kesk jüngrite juubeldust – „Meie nägime Issandat!“ – oli Toomas kui võõras külaline ja seadis uskumiseks kolm tingimust: kui ma näen Jeesuse kätes naelaarme, panen neisse oma sõrme ja näen ta küljehaava.
Meie ei ole kaheteistkümne hulgast, aga analoogselt Toomaga on meilgi koguduses oma koht, mis ei tohi tühjaks jääda. Muidu võime magada maha kohtumise elava Issandaga. Vaimuliku elukauguse tõttu tekivadki koguduse ihusse mõrad ja selle ülesehitamine lonkab.
Kuid Issanda tulekuga olukord muutus. Ühegi etteheiteta näitas Jeesus oma haavu ja vastas Tooma tingimustele. Nüüd võis Toomas öelda kõigi ees: „Minu Issand ja minu Jumal!“

Seejärel rääkis Issand usklikuks saamise kahest teest.
Esmalt: „…sa usud seepärast, et sa oled mind näinud“. Toomas jõudis elava usuni läbi nägemise nagu apostlid, kellest keegi ei uskunud enne, kui nägi. Nende tee oli seepärast eriline, et neil on võtmeroll tervele hilisemale kogudusele. See pole aga meie kogemus.
Seejärel vaatas Jeesus prohvetlikult loendamatule hulgale: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ Nüüd kehtib: „…usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17). See Piiblis talletatud „Kristuse sõna“ elab esitunnistajate nägemisest. Selles ei voola üksnes sõnad, vaid Jumala Vaim. Sealt saabub meilegi usk: „Minu Issand ja minu Jumal!“
Kristuse sõna kaudu kingib Jumal meile usu, mis on apostlite usuga täiesti samaväärne. Rohkem Jeesuse nähtavaid ja käegakatsutavaid ilmumisi polnud vaja.
Praegu oleme asetatud erakorralisse olukorda, kus me kodudes püsiva kogudusena ka oma usukaaslasi „näeme aimamisi, nagu [ekraani]peeglist, siis aga palgest palgesse“ (1Kr 13:12). Kuid esitunnistajate ring on uskujaile avaldanud, et kui tagasitulev Jeesus „saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on“ (1Jh 3:2).
Selliseid uskujaid kiidab Jeesus õndsaks.