August 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Ma tõusen mäele“ on paljude südamelaul. Iga inimene igatseb õnneelamusi. Kuuleme neist, kes usuvad, et veel midagi üsna konkreetset teeks nende elu tõeliselt rikkaks. See võib olla soov abielluda, igatsus lapse sünni järele, mingi diplomi saamine, külastus vms. Sel ajal, mil nad oma suure soovi täitumist pingsalt ootavad, elavad nad rahutult ja õnnetult. Kuigi nendestki möödub palju ilusat, pole nende pilk avatud õnnehetkedele, mida pakub tegelik elu.
Kui me elame Püha Vaimu juhtimisel, kingitakse meile õnnehetki ka siis, kui ümber on pime ja väljapääsu ei näe.
Uskliku inimesena sirutame Jumala riigi järele, mille jälgi me oma elus avastame ja millele saame natuke kaasa aidata. Kuid lõplikku täitumist kogeme alles Jumala juures.
Piiblis on (kõrge) mägi sageli Jumala kogemise koht. Kirikuaastas mõeldakse 6. augustil Kristuse kirgastamisele muutmise (Tabori) mäel (Mt 17:1–13; Mk 9:2–13; Lk 9:28–36), millele elasid kaasa kolm jüngrit – Peetrus, Jaakobus ja Johannes. Seal kohtub Jeesus Moosese ja Eelijaga – Seaduse ja prohvetluse koondkujudega. Peetrus on nii heldinud, et ta pakub selle kõrghetke jäädvustamiseks kolme lehtmaja püstitamist. Kuid selleks polnud aeg veel küps. Inimese Poja austamine saabus alles ülestõusmisega, millele pidi aga eelnema Suur reede. Seal pilvest kõlanud hääl kohustab täna meidki: „Teda kuulake!“
Küllap oleme kogenud, et me ei saa õnnehetki kinni hoida. Samas on veelgi tähtsam, et kristlane pole ka elu pimedates orgudes maha jäetud. Rasked ajad, väljakutsed, kaotused – kõik see kuulub samuti elu juurde.
Kui elame Püha Vaimu juhtimisel, kingitakse meile õnnehetki ka siis, kui ümber on pime ja väljapääsu ei näe. Jeesus annab hea eeskuju – ta ei jäänud mäele peatuma, vaid jätkas teed Jeruusalemma, et viia täide Isa tahe – maailma lunastamine. Jeesus vastab meile täna oma sõnas, palves ja kohtudes ligimesega. Ta virgutab meid headele tegudele, trööstib ja annab jõudu.
Koroonakuud on pakkunud palju ebakindlust, miljonid maailmas on sellest otseselt puudutatud, leinavad lähedasi ega tea, kuidas edasi. Ka niisuguses olukorras tohime usaldada, et Jumal ei jäta meid.
On etteheiteid, et koduspüsimise päevadel oleme vähe teinud. See võib osaliselt õige olla, kuid tean paljusid, kelle päevaplaan oli ikka täis ja kes jätkuvalt on aidanud oma lähedasi, helistanud jne. Sellest ei piisa küll ajalehtede esiküljele pääsemiseks, kuid selline hoolitsus on lõpmata väärtuslik üksikuile ja vanematele inimestele, kelle isolatsioon on raske. Seal on olnud Tabori mäe momente. Jäägem tähelepanelikuks, et me ei magaks maha võimalusi – kinkida Tabori-tunde teistele ja võtta vastu ka neilt.
