Aprill 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Ülestõusmishommikul tühja haua avastanud naistest öeldakse, et suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele (Mt 28:8). Kui Jeesus äkitselt ülejäänud jüngrite keskel seisis, siis nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud (Lk 24:41).
Jüngrite rõõmu põhjus oli ilmne, nende sõber ja Õpetaja oli jälle nendega. Aga mina täna? Minu patusüü on Jeesus SUUREL REEDEL juba maksnud. See rõõmustab kindlasti. Aga miks rõõmustan veel ülestõusmise üle? Kõige tähtsam oli ju toimunud.
Evangeeliumid ja Paulus ei väsi ülestõusmist igakülgselt valgustamast. Kõik nad selgitavad, et Jeesuse surm ja ülestõusmine oli palju enam kui vaid meie süü andestamine. Sellel on otsene seos meid eelootava ülestõusmisega. Selle veendumuse alus on Jeesuse ja tema järgijate lahutamatu ühtsus. Kristus minus: Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja (Jh 15:5). Mina Kristuses: Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses (Rm 8:1). Meie mõlemad Jumalas: et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis (Jh 17:21). Lähemale enam ei saagi!
Avatud pilk Uude Testamenti juhib tähelepanu sellele, milline hakkab välja nägema meie ülestõusmine.
Kristlastena oleme seotud ka Jeesuse ülestõusmisaegsete sündmustega. Kristus suri meie pattude eest ja me pole enam Jumala vaenlased, vaid sõbrad. Meie vana mina on surnud ja nüüd saame elada uut, palju paremat elu kui enne.
Avatud pilk Uude Testamenti juhib tähelepanu sellele, milline hakkab välja nägema meie ülestõusmine. See on jällegi seotud Jeesuse ülestõusmisega. Paulus tundis Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:21). Jeesuse järgijate ülestõusmine saab olema kui kopeerpilt Jeesuse ülestõusmisest. Esmalt Jeesus, siis meie.
Piibel kirjeldab ka osakest Jeesuse ülestõusmisjärgsest elust. See annab viiteid, mis meidki ees ootab. Jeesuse ülestõusmisihu oli täiesti uue kvaliteediga. Seepärast ei tundnud ei Maarja ega Emmause jüngrid ega ka Peetrus ja Johannes teda kohe ära. Kuid kui nad jõudsid äratundmisele, rõõmustas see neid üliväga.
Siit järeldub, et minagi olen oma uues ihus äratuntav. Ma võin teistega vestelda, neid üllatada, ringi rännata, süüa ja juua, asju läbi mõelda ja argumenteerida, isegi sõpradega grillida (Jh 21) – kõik see lausa vaimustab. Ülestõusmisihus saab elu vägagi reaalse komponendi. Piiblitekstid on siin kõike muud kui ihuvaenulikud.
Nii on ülestõusmine seotud otseselt minu tänase elu ja tulevikuga. See äratab igatsuse taeva järele ja laseb aimata, et ees ootab sõnulseletamatult ilus aeg lähedases osaduses Jumalaga, uues muudetud ihus, nagu oli Jeesusel.
Ülestõusmine annab rohkesti põhjust olla rõõmus ja Jumalat tänada. Mina igatahes rõõmustan juba nüüd, ja mitte vaid ülestõusmispühal.
