September 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike (1Kr 13:4–7).
Piibli armastuse ülemlaulu lugedes astuksime nagu hoopis teise maailma. Mõistus hüüaks kohe: need on võimatud nõuded! Laupäevasel Postimehel koos oma lisadega oli 64 lehekülge, kuid seal pole kohast ruumi, et kirjutada midagi sellist … suurem põhjus on küllap selles, et tegelik elu ei anna seda mõõtu välja.
Siin ei ole võimatud nõuded! Pigem on meie maailmas tegemist võimatute inimestega, kes ei sobi taevariiki!
Kui me aga vaikseks jääme, võime kuulda, kuidas Jumal ütleb: siin ei ole võimatud nõuded! Pigem on meie maailmas tegemist võimatute inimestega, kes ei sobi taevariiki!
Kuid nüüd järgneb veelgi tähtsam moment: siin ei ole üldse nõudmised! Peatükk on juhatatud sisse sõnadega: Ja ma näitan teile veel ülevama tee (1Kr 12:31). Tähelepanelikult lugedes märkame, et siin ei kästa ega keelata. Tekst kõnetab usklikke inimesi, kelle Jeesus on lunastanud ja uuendanud ning keda nüüd juhib Püha Vaim. Apostel maalib inimestest pildi, millistena Jumal neid oma riigis näha soovib.
Paulus kasutab armastuse kirjeldamisel sõnapaare „kõik“ ja „ühtigi/midagi“. Need on ülemlaulu teadlikult valitud sõnad. Vaadeldava lõigu algul on öeldud kaks korda: siis poleks minust ühtigi / siis ma ei saavutaks midagi. Lõigu lõpul on neli korda: kõik. Paulus ei soovi õhutada usu, lootuse ja armastuse vahelist konkurentsi. Vahest saame tänapäeva sõnastuses siinset mõtet selgitada, kui ütleme: armastus ei ole veel kõik, aga ilma armastuseta on kõik mittemidagi!
Jumaliku armastuse kohta on väga tugevad väited. Ta lepib kõigega – tuleb toime iga vana ja ka uue asjaga. Ta usub kõike – näeb teises inimeses alati parimat. Ta loodab kõike – ei lakka kunagi lootmast. Ta talub kõike – ei kaota iial julgust.
Kuidas on minuga, kui pean taluma kõike? Kus on see punkt, mil ma võin öelda: „Aga nüüd aitab, ma olen juba piisavalt talunud!“ Paljud on kas oma kodu- või tööelus kannatanud nõnda palju, et väljasseisjad on põhjendatult nõu andnud: „Nüüd on küllalt! Rohkem ei pea sa taluma!“ Ikkagi on olnud läbi aegade neid, kes otsustasid: „Ei ole veel küllalt. Ma üritan veel kord!“
Ka usuinimesed muutuvad vahel väga kannatamatuks, kui neid ei mõisteta või nende vagaduslaadiga ei nõustuta. Seal küsib Paulus: „Mis kasu on sellisest usust ilma armastusväärse kannatlikkuseta?“
Vahel me jätame „väga suured“ õppetükid sobivamateks aegadeks, aga Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! (2Kr 6:2).
