Meie tee viib eesmärgile

7/2008 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Šveitsi kirjanik Friedrich Dürrenmatilt (1921-1990) pärineb lühijutt „Tunnel". 1952. aastal ilmunud jutustus on saanud vahepeal ehtsaks klassikaks ja kuulub autori loomingu raudvarasse. Selles märkab üks noor mees päris tavalisel rongisõidul, et nende rong läbib ühte tunnelit ebatavaliselt kaua. Varem polnud ta sealt läbi sõites midagi erilist märganud. Loomulik, et ta muutub rahutuks ja pärib infot, kuni jõuab rongiülemani. Kuid ka too ei oska midagi kosta. Kahekesi koos tõttavad nad vedurijuhi kabiini, kuid see on tühi. Kõik on kontrolli alt väljas, pidurid ei tööta, rong tormab omapäi edasi.

.

Selline elutunnetus, mis selles jutustuses peegeldub, mõjub üsna ekstreemselt. Kuid paljudele meie kaasaegsetele näib elu tõepoolest nagu ilma eesmärgita rongisõit. Tõsi – meelde jäävad küll elu mitmed suured tähised: kooli lõpetamine, elupaigamuutus, töökohavahetus, pulmad ja lapsevanemateks saamine – kõik need on olulised etapid. Kuid elu tegelik eesmärk, lõpppeatus tundub ebaselge, tulevik on varjatud. Tähtis näib olla vaid koos seltskonnaga rongil.

Meid ei varitse mitte pime kuristik või tundmatu tühjus, vaid ootab Jumala igavik.

Jeesuse sõnad „Mina elan ja ka teie peate elama" (Jh 14:19) mõjub kui selge tuletorn. Meid ei varitse mitte pime kuristik või tundmatu tühjus, vaid ootab Jumala igavik. Ja see eesmärk särab juba praegu iga Kristuse järelkäija argipäeva ja valgustab teed.

Käesolevas numbris saab lugeda mitmeid artikleid sellest, kuhu viib eesmärgist juhitud elu. Siin on lugusid südantsoojendavatest ja jõudu ning uusi kogemusi andvatest peatuspaikadest selle tee ääres, nagu Kärdla, Nuutsaku, Leipzig jt. Teekäija kaastöölised liiguvad kodu- ja välismaal, ajaloo hämaruses ja tänapäevas, on lahkujaid ja tulijaid, kuid on ka eesmärgile jõudnuid.

Soovin, et see kõik aitaks meid, kes oleme igaüks oma teekonnal, näha selgemalt meie eesmärki ja jätkata tegusamalt oma rada.